Täna hakkas jooksma üheksas nädal. Imelik öeldagi seda. Aeg läheb nüüd kuidagi palju kiiremini. Eks see ole sellest, et nüüd on mul Annu ja kogu mu mõttemaailm ei pöörle ainult ümber kasvava kõhu.

Mind natukene häirib, et paljud teist mõtlevad, et ma vingun, kui räägin sümptomitest ja muust sellisest. Kuigi see võib täiesti nii kõlada, siis tegelikult see ju nii ei ole. Ma olen lõpmatult õnnelik ja tänulik, et olen rase. Ma ei saaks seda sõnadessegi panna, kui hea meel mul on, et meil käib see nii kergesti ja ma niiöelda vaid ‘peale vaatamisest’ rasedaks jään. Ma tean vägagi hästi, et väga paljudel paaridel see nii kergesti ei käi. Palun ärge võtke seda nagu vingumist või hala, ma lihtsalt panen kirja mis ja kuidas mu kehaga toimub, kuidas ma end tunnen jne.

Ma saaks aru kui ma kirjutaks igas postituses, et ma ei suuda-taha-jaksa enam, või midagi. Ma ei tee ju nii, ning ma ei tunne ka nii. Aga see ei tähendaks, et rasedusega ei kaasneks üldse mittemingisuguseid tunnuseid või valusid. See, et ma need kirja panen, ei tähenda, et ma vinguksin. Uskuge mind, kui ütlen, et tean, kui õnnega koos ma olen! Eriti viimasel ajal, kui näen enda ümber nii palju iseenesestmõistetavana võetavaid asju. Inimesed ei oska hinnata seda, mis neil olemas on ja muudkui mõtlevad sellele mida neil ei ole. Muudkui ‘ma tahan-ma tahan-ma tahan’.

Igatahes, minnes nüüd möödunud nädala juurde, siis pole eriti midagi muutunud. Midagi ületamatut ei ole ja kõik sümptomid on väga kerged, kui välja jätta mõned kõhu- ja seljavaluhood, ning muidugi ei saa unustada ka väsimust. Ülejäänud on rohkem selline ‘tuleb-ja-läheb’.

Iiveldab vaid siis, kui kõht on väga tühi ja imetamine on ka kohati valus.

Mõnel korral käis pea väga hullult ringi, kohe nii jubedalt, et pilt läks eest täiesti uduseks ja jalad muutsusid makaronideks.

Ma ärritun väga kergesti ja nutuklomp tuleb ka kergemini kurku. Aga eks ma olen muidu ka selline üsna lühikese süütenööriga ja tuline.

Nädala alguses õgisin ma kahe suupoolega granaatõunu. No nii head olid. Aga nüüd on mul igasugune isu kadunud ja mitte miski ei kõla isuäratavalt. Selline asi tekkis mul Annuga alles raseduse lõpus. Tundsin kuidas kõht koriseb, aga süüa ei tahtnud. Lihtsalt surusin mingit manti endal kurgust alla, et mitte ‘nälga’ surra. Praegu on midagi sarnast. Kaalule on see hea, aga kui mõelda sellele, et pean toitma kahte last, siis jamh…

Mul on koguaeg jahe. Isegi, kui toas on 25 kraadi sooja, tõmban endale pleedi ümber. Enne sellist asja ei olnud, olin pigem nagu suvitaja ja käisin poolpaljalt ringi.

Vahepeal tüütasid rahutud jalad mind ka, aga see lahenes niipea, kui suurendasin magneesiumi tarbimist.

Arstilt sain ka head sõnumid – ma ei pea selle raseduse ajal ilmselt diabeediga võitlema! Aga rauda on ikkagi veres vähe, kuigi ma juba söön kaks korda päevas tablette. 115 pole ju nii madal, aga saaks paremini.

Üks selline kahtlane asi on ka tekkinud. Ma näen väga reaalseid unenägusid. Kui tavaliselt saan ma mingi ajuvabaduse puhul aru, et tegu on unenäoga ja suudan sellest end ise äratada, siis praegu… No see on laustotrus mis toimub.
Eile nägin näiteks unes, et unustasin Annu oma ema juurde, kuskile suurde bussijaama maha (ma teadsin kus olen, aga kohad olid täiesti teistsugused). Ise sõitsin emaga koos meie juurde. Ja meil oli mingi hullumeelne läbu. Sõnaotseses mõttes LÄBU. Kõik kohad olid inimesi täis ja kõik olid lääbakil. Seal oli ikka igast rahvast. Mu endised klassivennad ja võõrad ja mingid mehe sõbrad ja…ohjah. Klounikari.
Ma ei tea mis värk seal vahepeal toimus, aga ühel hetkel avastasin ma oma mehe sülest aelemast mingi mustade juustega lirva, kellele ma täiega kümpi sõitsin. Ja siis alles avastasin, et ou, kus mu laps üldse on. :D
Ühesõnaga, mingi päev hiljem olin ma seal bussijaamas tagasi ja otsisin oma last. Annust oli vahepeal saanud mingi 4-5-aastane tirts (nagu simsis vananemine) ja ta jooksis mulle pimedast koridorist vastu nagu mingi kummitus. Võeh, see oli ikka megaimelik uni. Ja ma tundsin end nii süüdi, et KUIDAS ma ometi suutsin oma lapse ära unustada. Ja kuidas mu mees midagi SELLIST teha suutis. :D

Siis ükspäev nägin unes, et ma võtan oma vanaema sünnitust vastu ja ta sünnitas nokaga kassipoegi. Täiesti normaalne ju?

Üleeile nägin jällegi, et hoopis mina hakkasin oma meest petma, aga see tüüp ajas traktoriga vasika alla ja siis ma ikka läksin oma mehe juurde tagasi.

Ühesõnaga, päris fucked up.

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!