Tag Archives: rasedusnädal

Rasedusnädal: Kaheksateist ja üheksateist

Posted on by
6

Kõige suurem muutus neil nädalatel oli see, et lõpuks hakkasin kindlaid liigutusi tundma. 17+4 sain esimesed tugevad müksud.
Ma millegipärast arvasin, et sel ajal möllas Annu juba nagu segane, aga läksin praegu otsima tema ajal kirjutatud vihikuid, ning temaga sain ma esimesed kõvad laksud ka alles 17+5. Kõigest päev hiljem, kui beebi#2’ga. Ja siis olin ma veel mitukümmend kilo raskem… Nii palju siis sellest, et teise rasedusega tunned liigutused varem ära.
Ja selles olin ma ka kindel, et Annuga tundsin ma 19+ nädalal juba pidevaid liigutusi, aga endalegi üllatuseks olin ma tema beebiblogis täpselt sama kirjutanud, mis mul praegugi mõtteis on. Saan päeva peale paar üksikut müksu ja regulaarsetest liigutustest pole veel haisugi. Üks ühele!

Mulle tegelikult ei meeldi kohe üldseeeee oma vanu postitusi lugeda. Ma vajun häbi pärast maa alla, ning tahaks neid kohe ümber kirjutama hakata. No mida lauseehitust ja sõnakasutust, miks ometi? Miks? Kuidas te üldse sel ajal suutsite mu iba lugeda? Oehh, õudne…

Igatahes. Pole mul suurt häda midagi. Kuigi seljavalud on jälle tunduvalt hullemaks läinud ja magusaisu võtab ka silmanägemise ära (seda teeb ka ülihelikiirusel kasvav kaalunumber tegelikult).
Alaselg on ikka päris kibe. Seal on mingid kaks punkti, mis teevad meeletult haiget…
Kõrvetised läksid ka järsult hullemaks. Ilmselt oli süüdi selles mu toitumine, mis kippus liiga vürtsikaks, sest praegu on asi jälle parem. Muidu ma vihkan vürtse, aga praegu uhasin neid toidu peale ja toidu alla. Ime siis, et Annu söögist keeldus.
Toitumise osas on tegelikult toimunud pööre paremuse poole. Niivõrd, kuivõrd. Magusa ahmimisest me siinkohal ei räägi. :D
Ma pole kunagi kala söönud. Mulle ei meeldinud need väiksed rõvedad luud, mis kurku kinni jäävad. Aga tuleb välja, et mitte kõik kalad ei ole sellised, nagu mina siiani saanud olin… Ühesõnaga, ma sain oma lapsepõlvetraumast üle ja vitsutan nüüd nii palju lõhet ja forelli näost sisse, et teistel on siin juba sellest kopp ees.
Lisaks olen meie menüüsse lisanud palju juurikaid. Õpin siin vaikselt kuidas need toidu sisse niimoodi ära peita, et teised aru ei saa. :D
Aga, et kõik ikka nii roosiline ei oleks, siis on mind tabanud järjekordne magusa ahmimise needus ja nüüd teen ma vist need nädalad ühe päevaga tasa, mis vahepeal sellest kraamist eemal olin. See on ko-hu-tav. Poes pean ka nendest lettidest kaarega mööda käima ja kui on valida kas minna kassade juurde läbi haisva pesupulbrileti, või läbi kommiparadiisi, siis hoian nina kinni ja suundun gaasimaski paludes pesuvahenditesse… Jube kaval trikk ju panna magusalett täpselt kassade ette, et inimene peaks ikka sealt läbi kõndima ja saaks oma korvi saasta täis laduda. :D

Energiat mul ka justkui on, kui olen enam-vähemgi magada saanud. Aga võhmast pole seevastu enam haisugi. No ei jaksa mina selle Annuga õues möllata ja talle kelguga kiireid sõitusid teha. Rääkimata siis sellest, et jaksan ilma ähkimata ta liumäe otsa tõmmata. Ise mehega ehitasime keset hoovi väikse mäe.
Vahel on niisamagi õhust justkui puudu ja tekib kerge lämbumise tunne.

No mis siis veel… Peale selle, et külm on ja meil on kuuris viimased puud? :D Siin on nii suured ahjud, et neid on täiesti ulmeee soojaks saada. No samas, toad on ka väga suured…
Aga ma nüüd lippan oma konnapoega päästma, ärkas teine mega õnnetult ja ulub mul siin nüüd nagu viimne päev oleks käes.

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: seitseteist

Posted on by
9

Kuigi jookseb juba VIIES KUU, siis ma ei tunne end eriti rasedana. Vahepeal oli raske liigutada ja kõht tundus meeeeletu, aga praegu on laps vist end keeranud-pööranud, sest palju kergem on olla. Vähemalt enda liigutamise osas.

Tegelikult on ta end kohe päris kindlasti keeranud, sest viimasel visiidil oli laps risti ja südamelöögid olid vasakul küljel. Nüüd on ta vist jalad all, sest südamelöögid on naba lähedal ja ”siblimise” asukoht on ka muutunud.

Ootan juba lapse liigutusi, aga midagi kindlat pole ma endiselt tundnud. Kuigi mingi väike siblimine nagu ikka oleks, aga mitte midagi sellist, nagu tol ajal juba Annuga mul oli. Ma ise kahtlustan, et ehk on platsenta eesseinas, sest paaril korral olen ma käega tundnud nagu mingit mullitamist, aga niisama ei tunne midagi. See ei kõla üldse loogiliselt, ma tean. Või ehk on asi keisri armis, mis tuimestab seda olekut seal. Ühel tuttaval oli samamoodi armiga emakas ja platsenta eesseinas, ning ka ei tundnud, kuigi käe all midagi ikka nagu oli… Arst ka imestas, et kuidas ma ei tunne, et tema kuulas doppleriga lapse südant ja sel ajal tundis. Märkis mulle veel rasedapäevikussegi, et tunnen liigutusi ja alles siis küsis, et kas ma ikka tunnen… No ei ütleks küll, et JAH MA NÜÜD TUNNEN. Ma ootan seda kõva pauku/mitu korda samasse kohta löömist. Enne nagu ei julge kindel olla.
Aga ega ma ei muretse, alles 17+nädal. Ja ma ju tean, et ta on seal ja ta on elus ja et tal on kõik OK. Kuigi noh, need liigutused oleks ikka mõnusad juba.
Enne naersin nende üle, kes kurtsid, et ’issandjumalküll, mul on juba 14.nädal ja MA IKKA VEEL EI TUNNE, kuigi teine rasedus!” Karma ma ütlen, karma. :D

Aga see kõik on minu jaoks ikka veel nii-ii-ii veider. Täiesti kreisi on mõelda, et järgmisel aastal, sel ajal, on mul juba kaks last. Pole nagu kohale jõudnud, et ma jälle rase olen.
Aga ikkagi tekib väike paanikahoog, kui mõtlen, et mõne kuu pärast pean ma juba sünnitama hakkama ja kuidas see kõik ometi sel korral läheb.
Ja mul pole peale mingi kipaka mängumati, Beebi#2 jaoks mitte midagi olemas. Kuigi aega veel on, siis raha kulub palju ka muude asjade peale. Suvel tuleb ju suuremalt remonti tegema hakata ja sinna alla matame me iga viimsegi sendi… Ja siis hakkan ma mõtlema mida kõike tegelikult beebile vaja oleks. Riided, korduvkasutatavaid mähkmeid juurde, uus vanker ja muu pudi-padi, mille peale kulub tegelikult kõige rohkem. Ma panustan sellele, et ootan lapse soo teada saamiseni, ning siis vaatan edasi. Annuga oli mul selleks ajaks juba pooled asjad olemas. :D
No ja siis muidugi see vana hea paanika, kuhu sünnituse ajaks panna Annu. Ja kuidas ta ometi lepib.
Ma nii loodan, et algus läheb nii, nagu Annugagi. Saan vähemalt enamuse ööst ära magada ja siis hommikupoolikul hakkavad valud. Ehk on siis õhtuks juba laps käes ja Annu saab meie juurde tulla/mees koju minna.
Ja kuidas hakkavad meie päevad-ööd peale beebi tulekut välja nägema…

Igatahes. Seda paanikat-jaanikat saan ma siin veel paar kuud õnneks ajada…

Enesetundest veel nii palju, et sel nädalal oli mul endiselt see masekas, kergelt ärritumine, emotsionaalsus ja muud toredad asjad. Tundsin end äärmiselt sitalt ja tundus nagu kõigil oleks minust täiesti pohhui…
Jumal tänatud, et see nüüd enamasti möödas on, kuigi eks neid tujude kõikumisi ikka on. Piisab vaid ühest valest sõnast ja ma olen mossis, ning tahaks ojasid nutta. Minu jaoks üsna uus asi, sest enne pole ma nii tundeline olnud.

Tundub, et ma pean end rohkem hoidma ja ikka leidma selle aja, et endale midagi tihemini suhu pista. Ma pean siiski kolme inimest toitma.
Pidevalt on hommikuti nii, et askeldan alles Annuga – peseme hambaid, teeme süüa jne, ning ma pole jõudnud veel enda peale üldse mõeldagi ja pilt tahab eest ära minna, süda läheb jube pahaks ja selline tunne, et kohekohe suren maha. Esimest korda juhtus see siis, kui ma peale ärkamist, peegli ees oma iganädalast kõhupilti tegin ja järsku hakkas nii-ii halb. Mõtlesin, et minestan. Täitsa ehmatas ära. Ja nüüd on see peaaegu igapäevane. Kui ei söö, on vägaväga paha olla.

Ma vahepeal juba veidi kahtlustasin, et ehk on mul ka probleem kilpnäärmega, sest väga paljud sümptomid kattusid. Aga mul ju alles kontrolliti seda… Igaks juhuks vast mainin järgmine kord ämmakale ka oma kahtlusi. Ilmselt olen lihtsalt liiga palju youtube vaadanud. Seal on üks naine, kes kaotas oma beebi 24.nädalal, sest mingi jama oli kilpnäärmega. Tol ajal ei osatud seda veel kahtlustada, aga nüüd avastati, kui ta uuele katsele läks ja meil on üsna sarnased tunnused. Pidev väsimus, kohutav masekas ja niisama kurb olek, kuiv nahk ja sügelevad silmad, lihasvalud, kiirelt kasvav kaalunumber jne… Tüüpilised raseduse tunnused, aga kuna meil on perekonnas ka soodumus selleks hädaks, siis mõistlik on ju kontrollida.
See kaalunumber on küll kahtlane. Ühe nädalaga kaks kilo juurde võtta (ja kolm sentimeetrit ümbermõõdus paisuda) ei ole ju reaalne. Eriti, kui ei söögi nagu midagi. Aga ehk ongi see koer sinna maetud – kui ei söö mõtleb keha, et peab iga raasukest säästma, sest jumal teab millal jälle saab…

Kui Annu ajal olin ma sellega õnnistatud, et erilist vetsu vahet sõtkumist ei olnud, siis nüüd läheb küll teisiti. Öösel ärkan vähemalt kaks-kolm korda ja mõtlen, et peaks vetsus käima. Aga üldse ei viitsi end püsti ajada, et end kahe supilusikatäie võrra kergendada.
Magamine on üldse raskem teadus. Käed surevad koguaeg ära ja tahaks külge keerata, aga teine pool pole veel õieti nagu ellu ärganudki… Ehk on asi patjades, mis on täiesti lödiks juba magatud. Need on meil ikka päris vanad ja rõvedad tegelikult juba. Tahaks korralikke sulepatju…

Aga ma tõmban otsad kokku ja lähen JÄLLE pissile. :D

Teile aga mu armsad, head vana aasta lõppu! Ja aitäh, et ikka käite siin ja kaasa jutustate. :)

Mis teil täna plaanis on? Kas oma mudilased veate ka öösel õue ilutulestikku vaatama, või magavad nad sel ajal juba magusat und? Ma mõtlen, et kui Annu niikuinii viimasel ajal enne südaööd magama ei saa, siis ehk võiks ka üle ma-ei-tea mitme aja end selleks ajaks õue vedada? Aga samas tundub nagu imelik nii väikse lapsega sellisel kellaajal kuskile kärutama hakata. Mis siis, et see on siinsamas, ümber nurga ja väike koht ka…

EDIT: Holy shit! Hakkasin postitust üle lugema ja tundsin liigutusi! Kolm korda andis mulle mütsu, samasse kohta! Mõttejõud on ikka vägev. Peaks nüüd hakkama mõtlema pidevalt, et tahaks bingoga suuremat summat võita või, et mees leebuks ja lubaks mul Sämmyile seltsilise võtta. :D

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: viisteist ja kuusteist

Posted on by
4

Siiani on see rasedus valdavalt rahulik olnud ja Annu ootusest erinenud justkui öö ja päev. Annuga põdesin ma vist pea iga asja, mida üks rase põdeda võis. Aga üks asi mis mind temaga ei tabanud, olid meeeeletud emotsioonid.
Seekord on aga lood hoopis teised.
Nagu te juba ilmselt aru olete saanud, siis olen ma viimasel ajal ikka täielik naljanumber olnud.
Noooh, ütleme nii, et need paganama emotsioonid siis saabusid ikka lõpuks. Ja ma ei händeli seda just eriti hästi. See on minu jaoks nii harjumatu, et kõike lendab justkui üle äärte. Kord ajab nutma, kord naerma, kord tahaks vihast lõhki minna. Nii võibki juhtuda, et kümne minuti jooksul esineb minus nii palju erinevaid tundeid, et endalgi hakkab imelik.

Viimasel ajal ei suuda ma näiteks millestki enam eriti rõõmu tunda ja kõik ajab vere väga kergelt keema. Iga väike asi tundub maailmalõpuna.
Täna veetsin näiteks pool päev lihtsalt pisaraid valades. Ise ka täpselt aru ei saanud mis mind nii kurvaks teeb, aga muudkui ulgusin edasi. Ise püüdsin Annu eest oma totakat nägu veel peita või naeratada, sest ta hakkab ka tavaliselt nutma, kui näeb, et ma olen õnnetu või haiget saanud…

Hommikul käisin mööda kööki ringi ja tahtsin ahatusest otsad anda. Nägin igal pool vaid poolikuid, katkiseid ja musti asju, mis vajaksid KOHE parandamist. Ja siis ma sain aru, et see ei ole võimalik ja tõenäoliselt ei saa 90% nendest asjadest mitte kunagi olema nii, nagu mina neid näen. Ja see tekitas minus veel jubedama tunde.

Just lõpetasin kingituste pakkimise ja selle käigus tahtsin ka umbes 894904304 korda kõik nurka visata.
Kui muidu mulle see tegevus meeldib ja mul tuleb see ka hästi välja, siis täna… asjad lihtsalt ei läinud nii, nagu pidid ja kingipakid näevad välja nagu need oleks pakkinud 5-aastane. Aga kuna varsti ongi juba jõulud, siis tuli ikka tegevus lõpuni viia ja nõnda ma siis ulgusin ja pakkisin…

Isver, see emotsioonide virrvarr on minu jaoks nii võõras ja imelik. Ma tõsiselt loodan, et see möödub ruttu, sest see masekas ajab mind juba hulluks. Ja ega see Annu kasvatamisel ka eriti kasuks ka ei tule, kui mu närvid veel ekstra pingul on.

Aga teistest sümptomitest rääkides… Viieteistkümnenda nädala alguses piinas mind mingi kohutav valu, ribide kohal. Täpselt samasugune valu oli mul ka piimapaisu ajal. Hingamine oli ikka päris valulik. Õnneks möödus see juba nädala lõpuks.
Aga siis muutusid järsult igemed nii valusaks, et ma ei saanud terve järgneva nädala korralikult hambaid pesta. Üks valu lõppeb, teine algab. :D

Muidu on olemine ikka valdavalt hea, aga lihtsalt väsinud ja mõned kohad valutavad.
Rinnad on ka meeletult hellad – seda minu mäletamist mööda Annu ajal eriti ei esinenud…

Möödunud nädalal käisin lõpuks siis ka oma uue ämmaka juures. Ja ma olen nii rõõmus, et ma ta leidsin! Kahju lausa, et ma juba Annu ajal tema olemasolust ei teadnud.

Läksin kabinetti magav Ann süles – vaene laps lihtsalt kustus keset trepist üles kõndimist mulle sülle ära. Oli ta ju juba arsti juurde kõndideski üritanud kärru istuvas asendis magama jääda, aga ma ei tahtnud lasta. Mõtlesin, et ehk peab nii kaua vastu, et käime ära ja siis saab kärus rahumeeli magada palju kulub, aga noh jah.
Kui arst mu süles seda lödi pampu nägi, hakkas ta esmalt naerma ja küsis, et mis me nüüd sellega teeme? Ma vastasin naljatades, et paneme kapi otsa. See mõte talle eriti ei meeldinud ja ta pakkus siiski paremaks variandiks sohvat.

Arst oli nii sõbralik ja mõnus oli temaga vestelda.
Oli temalgi raskusi täpselt aru saamisega, et kui kaugel mu rasedus siis ikkagi on. Kuna tal oli seal ka ultraheli masin, siis otsustas ta titele pilgu peale visata. Kahjuks puudus tal seal vajalik programm lapse mõõtmiseks ja ta sai tema suurust vaid silma järgi hinnata. Selle järgi järeldas ta, et tegu on siiski pigem minu arvestuste kohase lapsega. Kuigi kõhtu katsudes ja vaadates hakkas ta endas kahtlema. Ma siis naljatlesin, et mulle on mitu korda juba öeldud, et ehk mul on kaksikud. Selle peale otsustas ta, et vaatab olukorra uuesti ultrahelis üle.
Teist last ta ikkagi õnneks/kahjuks ei märganud…

Jaanuari keskel on siis looteanatoomia, veebruaris läheme ilmselt 3D/4D ultrahelisse ka. Kuigi kui sel korral tehakse see looteanatoomia UH Tartus, ei jää mul ilmselt süda ka kripeldama, et kas ikka vaadati kõike korralikult ja otsest vajadust selleks nagu ei olekski… Kui siis ainult oma lõbuks ja selleks, et soole kinnitust saada (no juhul, kui üldse õnnestub midagi enne seda näha).

Kui talle rääkisin oma rahututest jalgadest ja muudest asjadest, saatis ta mind kohe vereproove andma, et välja selgitada mis jama on.
Triple testi jaoks andsin ka vere ära, aga unustasin küsida, et kui kaua sellega läheb ja millal ma vastuseid küsida võiksin? Oli vist kaks nädalat? Või oli see test hoopiski see, mille puhul ma muretsema ei pea ja nad võtavad ise kohe ühendust, kui selgub, et midagi pahasti on?

Igatahes, väga positiivne kogemus ja kohe näha, et see kes maksab, tellib muusika.

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmteist ja neliteist / võrdluspildid

Posted on by
2

Kuna viimasel ajal ei muutu eriti midagi ja ma ei oska ka millestki sel teemal õieti kirjutada, siis mõtlesin, et teen neid postitusi praegu kahe nädala kaupa. Siis ei viska teil ka see teema ehk üle…

Igatahes, beebi oli 14.nädalal umbes 9 sentimeetrit pikk ja kaalus 35 grammi. Ikka meeeletult suur juba ju.

Aga mis mind puudutab, siis eluke muutub ikka veidikene juba raskemaks. Seljavalud olid ikka päris meeletud siin vahepeal. Iga liigutus pani oigama. Kõhus oli ka selline suruv raskustunne, nagu emakas tõmbuks juba kokku, või ma ei tea. Rahutud jalad ajasid hulluks, pea valutas, nahk narmendas nagu tappa saanud morsal, väsimus tahtis pikali murda, imetamine oli (on ja läheb hullemaks) valus, kergemad kõrvetised olid ka.
Ja siis veel selline tore asi, et kui Annu minu peal ronib, mu kõhule toetab jms, tahaks ma karjuda. No nii hell on kõht, et mitte midagi ei taha sinna vastu. Eriti veel 10 ja pool kilo kaaluvat hüperaktiivset jõnglast, kes mõtleb, et su võdisev kõht on batuut.
Annul on üldse nii tore komme end igas suvalises suunas visata ja siis eeldada, et küll me ta kinni püüame. Eriti tore on see veel siis, kui sa istud diivanil, ühes käes kuum tee ja teises laps kes mööda su jalga üles ronida tahab, aga kui hakkama ei saa, siis viskab end makaroniks ja kukub pikali. Ning siis vaadatakse mind sellise näoga, nagu mina oleksin ta diivanilt alla heitnud…

Eeeenivei. Veidikene liiga kiiresti ärrituv, emotsionaalne ja kuri olen ma ka viimasel ajal. Aga selle võib ehk veeretada ka halva une kaela, sest kui ma ei saa enam-vähemgi normaalselt magada, siis on lood üsna halvad. Vabalt võin terve päeva mööda maja tuigerdada ja iga asja peale turtsuda. See ärritab mind ennastki, aga kuidagi sellest halvast tujust välja ka astuda ei suuda.
Ükspäev nutsin paar pisarat, sest piparkoogitainas jäi muudkui laua külge kinni, ükskõik kui palju ma seda jahu sinna alla ka loopinud poleks…

Aga no see halb uni on ikka päris tüütu. Miski ajab mind koguaeg üles. Ja siis kulub terve igavik, et ma jälle uinuksin, sest mõtted hakkavad omi teid rändama ja sellest ei tule kunagi midagi head. Või ehk peaksin siin süüdlast otsima oma unenägudest, mis viimasel ajal on ikka aina absurdsemaks läinud… Küll sünnitan ma banaane, küll elan koos oma sõbrannaga maa all, mendi maja kõrval, endal kelder laipu täis, küll võtan oma vanaema sünnitust vastu ja ta toob ilmale terve trobikonna nokaga kassipoegi jne… Igav igatahes ei hakka. Peaaegu igal hommikul saan üles tõusta ja mõelda, et mis pagan see nüüd oli.

Ja liigutamine üleüldiselt muutub raskemaks. Alles ma avastasin, et voodis on raskem külge keerata ja nüüd ei saa ma enam normaalselt kükitada ega kummarduda. Nõude pesemisest rääkimata. Pool magu on kraanikausis… Kõik enda maa poole painutamist nõudvad tegevused panevad mind karu häält tegama. :D

See on ikka jube imelik, et ma juba nii-ii suur olen. Kui viimati arsti juures käisin siis oli emakapõhja kõrgus ka tunduvalt suurem, kui mu nädalate arv (muidu peaksid need võrdsed olema). No mitte nii tunduvalt, aga paar nädalat…

Ja tore on see, et ma vist hakkan varsti liigutusi tundma. Viimasel ajal olen ühte kindlasse kohta mingeid mulkse saanud, aga ma ei tea ju kindlalt mis või kes see on. Ilmselt siiski gaasid… Aga loota ju võib ja ega need päris liigutused ka enam kaugel ole. Annuga sain esimese tugevama müksu 17.nädalal, seega ehk varsti-varsti…

Aeg läheb ikka jube kiirelt. Ma pole endiselt harjunud mõttega, et ma saan teist korda emaks ja varsti saame me ehk juba soo teada. Aga no samas, vahel vaatan ma Annut ja mõtlen, et kuidas see küll juhtus? Mina ja ema… Alles ma olin ise selline päntajalg. Ja nüüd järsku kutsub mingi mudilane mind emmeks, nagu… :D

8vs14

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: kaksteist

Posted on by
24

Ma kõlan juba nagu katkine plaat, aga seis on üsnagi sama ja mingeid erilisi muutusi sümptomites ei ole. Kõik läheb hästi ja vahel lausa unustan, et olen rase. Olen nii lõputult tänulik, et see rasedus nii kergelt praegu läheb.

Kuigi kui uriseda ja nuriseda, siis seljavalu on vahepeal päääris jube. Hommikul voodist välja veeredes on tunne, et hing jääb kinni, sest lihtsalt nii meeletud valud on seljas. J ajust vasakul küljel, kus ka laps põhiliselt on.
Iga liigutus teeb haiget. Ja nii ma siis siin lonkangi vahepeal mööda maja ning ajan Anni taga, ise hoian seljast kinni ja ägisen. Nagu oleks terve öö väga vales asendis maganud, või midagi…
Õnneks ravib seda korralik massaaž, mida ma vahel mehekeselt nõuan. Peale seda on päev-paar jälle natukene parem. Kuigi öeldakse, et see selja mudimine pole raseduse ajal hea (spas näiteks keeldutakse sulle seljamassaaži tegemast, kui ütled, et oled rase, või noh, vähemalt mul nii juhtus). Pidavat sünnitust esile kutsuma. Aga mina seda ei usu. See on umbes sama totter nagu see, et raseduse ajal ei tohi käsi üle pea panna või pesunööri alt läbi kõndida. Ma oleksin siis Annu juba ma ei tea millal sünnitanud, sest terve raseduse aja pidi vaene mehekene mind nonstop mudima…

Igatahes, kui see välja jätta, siis pole nagu häda midagi. Tüüpilised kõrvetised, rahutud jalad, väsimus, öösel pean vähemalt korra vetsu kooberdama jne…

Aga palju rohkem hakkab mulle muret tegema see, et mis saab siis, kui ma ükskord pean sünnitama minema. Kuhu ma selle Annu panen? Isegi, kui ta jääks kellegi teisega, peale minu või mehe, siis mul lihtsalt polegi sellist inimest, kellele teda jätta. Ja see paneb mind päriselt ka muretsema, sest ükskord on valud ja veed ja möllud ehk platsis ja ma ei tea kuhu poole ma nende tittedega siis jooksma hakkan. Sünnitangi kodus, diivani ees? :D
Kui oma lähimas haiglas saan ma Annu peale beebi sündi meie juurde perepalatisse võtta, siis Tartus seda võimalust vist ei ole. Ja ega ma ei tahaks ka Annut kohe peale sünnitust meie juurde. See kõlab ehk karmilt, aga ma arvan, et ma ei suuda juba esimesest hetkest kahe maailmanabaga tegeleda. Tahaks vähemalt päeva-paargi oma uue titaga harjuda ja niiöelda omavahel olla. Sest nii, kui me koju saabume, hakab trall pihta. Ma ei kujuta ettegi, kuidas Annu sellega lepib, et emmel on nüüd veel mingi pamp, kes on tema jaoks tähtis ja tema üksi polegi enam A ja O. Kuidas sa seletad pooleteise aastasele, et emme ei saa sulle nüüd ja kohe süüa anda, sinuga õue minna või mängima tormata?
Eks ma pean meie režiimiga ka tegelema, et see oleks kindlamalt sees, sest praegu on küll nii, et asjad käivad pigem tema järgi (tahab sööb, tahab magab – kindlaid kellaaegu pole nagu paigas). Mis pole tegelikult õige. Selle paika saamine aitaks kindlasti mul meie aega paremini organiseerida ja ei tekiks selline kaose tunne.

Ma mäletan, kui jube oli see aeg, kui mul polnud mitte õrna aimugi millal Annu sööb-magab-situb. Sel korral proovin beebi#2’le selle režiimi rutem sisse saada…

Oeh, ma tegelikult kardan seda aega väga. Ma ju näen, kui emmekas Annu on. Isegi öösel peab ta kindlasti minu kaisus magama, kui mees teda enda poole veeretab, siis hakkab üks kisa ja kära pihta, ning veeretatakse end ruttu minu juurde tagasi. Igaks juhuks kohe teisele poole mind, et jumala eest issi kätte ei saaks… Muidu pole tal enam mingit probleemi kasvõi terveks päevaks issi hoole alla jääda, magatakse, süüakse ja mängitakse, ning mina isegi ei meenu. Aga kui on valida kas emme või issi, siis hetkel olen ikka mina see kindel valik.
Mul pole mitte mingit võimalust teda kellegi teisega harjutada ka, sest ühtegi sellist inimest lihtsalt ei ole. Kõigil on omad tegemised. Kes käib koolis, kes tööl, kes lihtsalt elab teises Eesti otsas, kel on endal väiksed lapsed jne…

Ideaalne oleks, kui mul oleks keegi lähedane, kel on juba mõistusega laps(ed) (no kes ei ürita Annust hüpekat teha, et temast autoga üle sõita või ei tao teda ämbriga pähe). Annu jumaldab teisi lapsi ja kui keegi selline meil külas on, siis on tal minust täiesti kama kaks.

Ja siis mõtlen ma ka sellele, et kui ma ka leian selle inimese, siis ta lihtsalt ei ole valmis selleks, kui taibukas, kiire, aktiivne marakratt Annu on. See on vaid hetke küsimus, kui ta on juba mingi jama kokku keeranud. Ma olen märganud, et inimesed, kel pole (enam väikseid) lapsi, ei oska ette näha võimalikke ohtusid ja seda, kui kiiresti õnnetus juhtub. Näiteks see üks kord, kui toetasid ainult korraks kuuma kohvitassi kapi servale, või see kolm sekundit, mil jätsid keemiakapi ukse lukku panemata. Tema eest tuleb koguaeg kõike peita ja ära panna. Nii, kui tekib võimalus, siis on Annu platsis ja uurib asja. Tal on pättuste peale kullipilk. :D

Ilmselt mõtlen ma selle viimasega jälle üle, sest kui keegi usaldab sinu hoole alla oma ihuvilja, siis vast ikka hoitakse tal rohkem silma peal. Aga ma küll ei tea, kuidas mu sõbranna mulle kunagi oma poisipõnni hoida jättis, kui teadis, et mul pole absoluutselt kogemusi…

Mulle tundub, et aega jääb aina vähemaks ja ma pole veel mitte ühtegi probleemi lahendanud, mitte midagi beebile ostnud ega mingeid ettevalmistusi teinud. Kuigi mul on alles teise trimestri algus ja aega on veel ”maa ja ilm”…

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!