Monthly Archives: juuli 2017

Minu poiss ja plika

Posted on by
4

Mul ikka on vahepeal selliseid hetki, mil ma paratamatult mõtlen, et kas ma olen üldse neid lapsi väärt? Olen ma neile piisav? Kas ma olen üldse hea ema? Kas see emaduse värk ikka tõesti on mulle mõeldud? Mitte, et mul enam mingit valikut oleks, eksole. :D

Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis mina küll aru ei saa neist emadest, kes ütlevad, et emadus on nende kannatust kasvatanud. Ma ei tea, mul on küll ikka veel päris tihti tunne, et I’m gonna lose my shit. Näiteks just praegu põgenesin ma vetsu, sest ma lihtsalt ei suutnud rohkem nende saatanapoegadega mängida. Ühel on vaid selektiivne kuulmine ja teine tahab ainult kõike lammutada ega jaga üldse biiti.

Ja juba on nad siin. “Emme. Emme. Emmeeeee….” Kunagi, kui nad mulle näkku karjuvad, et ma nende privaatsust rikun, tuletan ma neile meelde, et vanasti nad anusid, et saaksid koos minuga pissil käia…

***

Annu ei püsi enamasti ühe tegevuse juures kuigi kaua ja no Joel, see ei jaga veel üldse eriti matsu. Eks see olegi nende vanuste asi, aga no minu töö on ikkagi proovida neile õpetada järjepidevust ja kannatlikust (haha) jne. Ühesõnaga, mängisime värvide sorteerimist. Annu tegi ühe ringi ära ja siis valas kohe karbi uuesti ümber. Pani paar korki ära ja siis viskas tal üle, ning ta hakkas veiderdama. Suunasin teda siis mängu lõpuni mängima, sest asjad tuleb ikka lõpuni teha. Aga no kus sa sellega. Selle asemel haaras ta mingi suvalise klotsi ja ütles, et tema lakub nüüd jäätist. Mitu korda palusin ilusti mäng ära panna, aga no “tema lakub ju jäätist”. Lõpuks määgis ta mulle näkku ja jooksis lihtsalt minema. Ausõna, vahel mul lähevad käed nõrgaks, sest omfg, lihtsalt miiiiiiks. :D

Aga noh, kasvatame üksteist ja äkki kunagi on sellest kasvatamisest kellelegi vähemalt midagigi kasu.

Annu on selline krutskeid täis pätiplika, kel tegelikult on hea süda, aga no seal samas suudab ta su nuppe niimoodi vajutada, et sa tahaks lihtsalt vedrud välja visata. Teda vaadates on küll veits tunne, et ta on minu väike asshole versioon. Mina olen see suur asshole siis. :D

Joel on hetkel veel selline armas titene, kel eriti seda pahupoolt pole. Või noh, tema ainsaks pahupooleks saab vast nimetada seda, et ta on nagu beebi koaala – tahab mul ko-gu-aeg seljas aeleda ja kui ta seda ei saa, on kisa lahti. Aga noh, tittede asi. Üldiselt Joel tuleb appi, kui näeb, et sa koristad (uus ja põnev asi ju), ta tahab süles olla ja kallistada ja teeb sulle musi. On siiralt rõõmus kui näeb sind tuppa astumas. Kassi nähes teeb armsalt “tss-tss” ja jookseb talle pai tegema. Poja hakkab karjuma, kui mees mind kõdistab ja kiusab, ning jookseb mulle appi. Annu oli ka kunagi selline…seega ma oletan, et Joel on lihtsalt asshole in training. Küll ta ka jõuab mu närvi-nuppe tundma õppida. Naudime kuniks seda armast aega veel on. Varsti karjub ilmselt tema ka mulle “iuu” näkku, kui talle musi teen. :D

Ja issand kus need kaks alles oskavad nalja teha! Ma lihtsalt jumaldan nende, ja eriti Annu lapsesuud, ning reaktsioone, kui nad midagi uut proovivad või õpivad. Nalja saab meil palju. :)

Otsus need kaks asshole jutti saada, on mu elu parim otsus. Ausalt, ma soovitan seda kõigile. Jah, alguses on ehk raske (kolm aastat pole ma vist ühtegi ööd jutti maganud)*, aga kui sa näed millisteks sõpradeks nad kasvavad… midagi mõnusamat on raske ette kujutada. 

*Reaalselt, ükskord mängisime Annuga peitust. Ma peitsin end puhta pesu kuhja alla. Ja jäin sinna magama! Annu ei leidnudki mind üles… :D Hea, et mees tol hetkel kodus oli.

Nad hoiavad üksteist niiii väga. See armastus ja hoolimine on lihtsalt nii ilus, et mul tuleb päriselt ka pisar silma. Vot see on tõeline armastus!

Kui Annu käib ilma vennata poes, ei unusta ta teda iial. Ükskõik mida Annule ostetakse, tuletab ta alati meelde, et pojale on ka vaja. Ta jookseb alati oma vennakesele appi. Ta tõmbab talle tooli laua alt välja, et vend saaks sinna peale ronida. Ta ulatab talle kõrgemalt riiulilt asju, milleni poiss ise ei küündi. Kui Joel saab haiget, läheb Annu ja puhub peale. Ta aitab oma venna püsti, kui too kukub. Kui me kuskile läheme, meenutab Annu alati, et poja tuleb ka ikka kaasa võtta. Kui ta ise venda aidata ei saa, jookseb ta ummisjalu minu juurde, et juhtunust teada anda. Ta ei lase kellelgi oma vennale liiga teha.

Ükskord näiteks kõdistasin Joeli, ning poisi naeru peale jooksis Annu kohale ja hüüdis väga kurjalt: “Oel on minu poja! Lõpetage see nali ära, ei kiusa mu pojat!” Või siis see kord, kui mees Joelilt kruvikeeraja vms käest ära võttis. Annu tormas kohe venda kaitsma ja sai oma isa peale äärmiselt kurjaks, sest mismõttes ta tema vennalt midagi ära võttis? 

Ühesõnaga, nad on suurimad sõbrad ja mu süda tahab lihtsalt lõhkeda, kui nende sidet näen. Mul on väga hea meel, et oleme neile “kinkinud” sõbra kogu eluks. Ma olen lausa kade, sest minul oma vennaga sellist sidet ei ole (vanusevahe 9a).

Eks nad kaklevad ka, loomulikult, aga no võrreldes kõige muuga, on see vähemalt hetkel üsna tühine. Annul on ikka koguaeg vaja just seda asja, mis parasjagu on venna käes jne, aga noh, ega liiga ideaalne ei saagi asi olla. Kaklevad ja lepivad, õe-venna värk. 

Samas olen ma veendunud, et kui see vanusevahe oleks ka suurem, oleksid nad sõbrad ikka. Lihtsalt veidi teistmoodi. Hiljuti oli meil näiteks külas mehe õde oma 8-aastase tütrega. Nad said Annuga jumala hästi läbi. Mängisid koos nagu homset poleks ja Annu õppis suurema plika pealt igast asju. Seega poleks see 5-6 aastat ka vanusevaheks midagi hullu. Vist. Ühel hetkel vast tuleb ikkagi see, et vanem on juba noor neiu, aga väiksem on alles paras titt. Üks vaatab juba poisse ja teine alles mängib nukkudega. Siis äkki tuleb erinevus rohkem välja? 

Selle vanusevahe värgiga on vist tegelikult üldse nii, et igale emale tundub tema laste vanusevahe ideaalne…?

Ma ei teagi mis selle postituse point on. Tahtsin vist lihtsalt jälle üle korrata, et mul on ikka johhaidii-kui-palju-vedanud, et need kaks mul olemas on. Mis siis, et nad on vahel asshole’id ja ma vist magan nendega umbes ülikoolini samas voodis. :D

Päriselt. Õhtul läheb iga pätt oma voodisse, aga hommikuks on juhtunud mingi “simm sala bimm, abraka tabra, sa magad ikka pool peed üle voodiserva, sest mingid kaheksajalad on sulle voodisse imbunud.” :D 

Mul oli täna hommikul tõsine üllatus, kui ma Joeli varba oma ninaaugust välja tõmbasin. Kuidas need jalad jälle siia said? :D

Lastetu sõber: mida sa terve päeva siin teed?

Mina:*vaatan majas valitsevat segadust* Ausalt, ma ei tea. Aga see väsitab jubedalt!

Jup, sama siin, sama siin. :D

VankriPai – ilusalong vankritele, ehk kuidas meie vana ja väsinud vanker kolm aastat nooremaks sai

Posted on by
4

Mäletate, ma rääkisin teile mingiaeg, et meie kallis Hartan on nii väsinud välimusega, kuigi hingelt on ta veel noor ja kõbus? Ühesõnaga, mulle soovitati Kärusõltlaste grupis sellist kohta nagu VankriPai – ilusalong vankritele. Selle lehe leiab facebookist. Kui sul aga facebooki kontot pole, võib meistriga ka otse rääkida, helistades 5012329

Kirjutasin oma murega neile ja nii muuseas pakkusin ka koostöö võimalust, sest noh, miks mitte. Minu õnneks olid nad nõus ja ma säästsin jälle kopsaka summa. :)

Ma täpselt ei teagi mis mu käruga tehti, aga valge naha osa kaarvarjul on jälle sama ilus, või isegi ilusam, kui kolm aastat tagasi, mil selle vankri Annu jaoks ostsin.

Okei, see näeb välja nagu ma oleksin seda ‘pärast’ pilti rämedalt heledamaks töödelnud vms, aga ausõna ma ei teinud seda. Kes ei usu pilte, tuleb ja vaatab ise mu vankrit päris elus! :D  

Ka raamilt värvis ta suuremad kahjustused üle. Ma raami ei taibanud enne pildistada, sest ma arvasin, et ta teeb vaid kaarvarju korda. Aga noh, kriime ja kraapse ikka jagus seal mõnuga.

Pakikorv sai ka värvi peale, ning näeb nüüd välja nagu uus! Päriselt, see ei olnud kolm aastat tagasi ka nii ilus. Minul oli see põhimõtteliselt halliks kulunud ja heledaid kriipse täis, mis kohe silma hakkasid. Värv pidavat vee- jms kindel olema, seega püsib tulemus ka kaua ilus.


Nad teevad seal tõesti imesi! Vaadake kasvõi seda alumist pilti (võetud nende fb lehelt). Enne oli käru lükkesang kulunud ja katki, aga pärast hoolitsust näeb see jälle uus ja särav välja. 

Põhjalik hinnakiri ja tööde kirjeldused on nähtavad SIIN, aga need avanevad vist ilusti vaid arvutis. Kel aga arvutit käepärast pole, võib piiluda neid alumisi pilte, sealt saab ka veidikene hindadest aimu.

Mina saatsin oma ratsu parandusse kulleriga, maksis see alla 8 euro. Kokku läkski see hoolitsus mulle maksma vaid edasi-tagasi kulleri tasu ja kirjutamise rõõmu. Mina olen igatahes vägaväga rahul ja tõesti soovitan teil ka seda asja uurida. Mu vankri enne-pärast pildidki ju räägivad enda eest! Seega kel on soov oma väsinud vaker jälle ilusaks putitada, saatke oma soovid ja vankri pildid neile postkas, ning saate aimu kas ja mis ja kui suure summa eest oleks võimalik teie vankri heaks ära teha. Ma arvan, et pigem kulutada see raha vankri parandamisele, kui osta uus vanker, mis maksab ilmselt üldse mitu korda rohkem. Vana parandamine on kindlasti keskkonnasõbralikum ka. ;)

Oeh, mu käru on nüüd nii ilus, et ei taha neid räpakolle sinna ligi lastagi. :D

Kas teie olete kunagi midagi sellisest võimalusest üldse kuulnud? Kas kasutaksite seda, kui vaja, või ostaksite pigem uue käru? Kas keegi on varem ka selle lehe teenuseid kasutanud? :)

Veel üks kord reklaampostitustest

Posted on by
16

Ma tean, et kõik minu ”reklaampostitused” on ühe noodiga – ‘see on nii-ii hea, tore, vinge, kasulik, mina soovitan!’, aga ausalt, ma võtangi vastu vaid pakkumisi, mis mulle tõesti vajalikud või huvitavad tunduvad ja kellelegi meist rõõmu pakuvad. Seega ongi kõik mu reklaami noodiga postitused sellised kiitvad ja ninnunännud, sest kuidas muudmoodi ma siis kirjutan, kui ma valingi vaid asju mille puhul ma tean juba ette, et see tõenäoliselt mulle pettumust ei valmista?

Eks omal ajal olen ma igast asju vastu võtnud ka vaid sellepärast, et ‘jeee, mulle pakuti midagi’, aga mu arvamus on sellegipoolest aus olnud. Nüüd ma enam kõike avasüli vastu võtma ei torma. Viimati kirjutas mulle näiteks üks erootikakauplus. Alguses mõtlesin, et ainus variant see koostöö ära teha, on valida tupekuulid vms, mis vaagnapõhjalihaseid treeniks, sest noh, kaks last on oma töö teinud ja batuudil ma enam hüpata ei saa, ilma, et ma end natuke täis ei laseks. :D  Seega see oleks mulle kasulik ja isegi vajalik koostöö olnud, aga kahjuks see siiski ei lähe kokku mu põhimõtetega. Blogiga oleks see sobinud küll, sest vaevalt, et ma ainus ema olen, kel on peale sünnitust vaagnapõhjalihased olematud ja vajaksid trenni. Paljud võibolla isegi ei tea, et see on normaalne ja parandatav asi… Aga lõpuks otsustasin ikkagi selle koostöö ära öelda, sest vibrasi müüva poe reklaamimine oleks minu jaoks natukene imelik olnud.

Haha, ja siis ükskord kirjutas mulle üks laenufirma. Pakkus mulle 50 euri selle eest, et ma nende lehest kirjutaks. :D
Kuigi 50 euri ei ole minu jaoks väike raha, ei hakka ma selle summa eest küll mingit laenujura reklaamima. Laenud on tõsine kohustus ja seda otsust ei tohi teha uisapäisa. Laen võib su elu täiesti pekki keerata. Never ei tea millal sa töö kaotad või õnnetusse satud või jumal teab mida, ning sul kaob võime seda laenu tagasi maksta. Lõpuks oled silmitsi suurte võlgadega, millest sa end kuidagi välja närida ei oska.
Kunagi ma mõtlesin, et ei võta iial ühtegi laenu, liisingut, järelmaksu vms. Kui kohe osta ei suuda, pole vajagi. Aga elu õpetab ja kõik pole siiski nii must-valge. Ühesõnaga, ma oleksin saanud selle postituse ka nii teha, et ma poleks laenude võtmist heaks kiitnud, vaid näiteks niisama enda kogemustest rääkinud, aga noh, neeeh. Tänan ei.

Ma ütlen ausalt, et ma ise olen ka firmadele kirjutanud ja koostööd pakkunud. Kui ma saan tänu blogile raha säästa, siis ma seda ka teha proovin. Näiteks kui me teeme remonti, siis ma mingil hetkel kuskil ikka räägin või näitan midagi. Miks siis mitte säästa hulga raha vaid selle arvelt, et lisan juurde kust toode pärit on?

Hüpikreklaamid blogides on muidugi teine teema. See on minu arust kõige lihtsam viis blogiga teenida. Eks siin loeb palju ka lugejate hulk, aga isegi mina saan iga kuu päris arvestatava summa selle eest. Jah, ma saan aru, et need on häirivad, aga noh, pliis kannatage ära. :D
Näiteks enne, kui ma teile siin ükskord seletasin oma hüpikreklaamide kohta, teenisin ma iga kuu umbes 50 euri. Nüüd on mu teenistus tänu teile ikka väga tublisti tõusnud, umbes 150 euron kuus. Aitäh, et vaatate ja klikite, ning tehke seda ikka edaspidi ka, eksole. :D

Ma tegelikult hakkasin seda postitust kirjutama selle mõttega, et näitan teile oma uuenduskuuri läbinud vankrit, aga noh, jäin hoopis reklaamist lobisema… Seega teen kohe teise postituse otsa ja näitan teile oma Vankripai ilusalongist saabunud kaunitari ka ära. :)

Kuidas teie suhtute blogijate reklaampostitustesse? Kas usute või mõtlete, et see on kräpp, või ehk te ei loegi neid? Kas reklaamid häirivad teid?

Btw, mind muidu reklaamid ei häiri, aga nüüd ei saa enam lõustaraamatuski rahus videoid vaadata, ilma, et mingi reklaam vahele ei hüppaks – vot see on küll ärritav juba.

Meie laste kodune mänguväljak

Posted on by
20

Eelmisel kevadel klopsisime me Annule käepärastest vahenditest kokku liivakasti ja sellest talle ka piisas, sest ta oli nii tilluke. Sel aastal on ta aga juba paras asjapulk, ning vajab ka rohkem tegevust. Kaua sa jõuad seal väikses liivakastis liiva kühveldada, eksole. Tahaks kiikuda, tahaks hüpata, tahaks turnida… Oi issand, ma ei jõudnud seda hädaldamist ära kuulata. Koguaeg oli üks mänguväljaku jutt. Seega võtsime kätte ja tegime neile siis selle kauaigatsetud mänguväljaku. Või noh, reaalselt ise tegime ainult tolle turnimise maja, aga mõte on see, mis loeb, eks.

Vasakult siis: suuuur batuut, kus olid loomulikult ümber ka võrgud, et väiksed ahvipärdikud maha ei kukuks, aga tuul murdis need tugipostid juba esimese paari nädalaga pooleks, seega hetkel on batuut ”alasti”. Siiani ei ole keegi sealt veel maha ka prantsatanud õnneks. On kuidagi niii jopanud ja ega nad hetkel ju seal väga kõrgele hüppagi, pigem põrkavad niisama üles-alla nii, et jaladki pinnalt ei tõuse.

Väike rõõmus Joel-mees 

Batuudist järgmine on suurtest alustest meisterdatud kolmnurkne majake, mille katusel saab turnida. Ühele poolele jätsime tavalise aluse pinna, teisele poole panime mingi (osb? ors) plaadi, mille külge kruvisime ühe komplekti ronimiskive ja redeli, ning mees lõikas ka suured augud, mille abil saab samuti üles ronida. See on üks kõige sagedamini kasutust leidev asi sel mänguväljakul!
Mul on selle majakesega tegelikult veel plaane, mis hetkel ei ole kuidagi teostuseni jõudnud. Nimelt tahan ma sellele majakesele veel teha põranda, et seal ikka hea istuda oleks, ning ühe lahtise külje plaanin laudadega kinni lüüa ja seejärel siis selle kas tahvlivärviga üle võõbata, või selle külge lukke, haake jms kruvida, et nad saaksid veidi käelisi harjutusi ka teha.

Kollase ja punase kirju ronimismajake

img_20170629_164632

Liivakast ja mänguasjakast

Järgmiseks on neil liivakast koos mänguasjakastiga. Jah, mänguasjakast on sama suur kui liivakast ise! Aga jube hea on sinna kõik nodi kokku koguda ja kaas peale panna. Hetkel on see kaas kasutuses batuudi juures, et Joel ka ikka ”hüppama” minna saaks. Vaene väike pägalik ju muidu ei saagi õele järgi. :D

img_20170629_164616

Kühvlid

Mulle nii meeldib see Happe liivakastimänguasjade sarjast pärit kühvel. Ma pean tunnistama, et ma olen seda paar korda lastelt isegi tuuri pannud, et kasvuhoones tegutseda. See on ausalt nii hea! Jube tugev, aga ots on mõnusalt terav, et sellega oleks hea kaevata. Meie teine kühvel on sellega võrreldes ikka täielik kräpp, otsast kuidagi kumer ja ei taha üldse kõva liiva sisse minna.img_20170629_164655

Liumägi + kiigud

Peale liivakasti on neil muidugi must have liumägi ja kiigud. Isegi väike Joel ronib sinna kõrgele üles ja laseb siis pepu ees alla. Seda on päris hirmus pealt vaadata! Naljakas on jällegi see, et Joel kiikumist kardab. Ma olen teda paar korda proovinud beebikiigus kiigutada, aga sellele järgneb sellllliiiineeeee kisa, nagu keegi teda elusast peast ää süüa üritaks.

Tegelikult tahan ma ühe selle plastikkiigu pesakiigu vastu välja vahetada. Need tunduvad nii mõnusad, et ehk kannatab isegi minusugusel volaskil seal siis kiikuda.

Ja siis tuleb minu lebola, võrkkiik. Kuigi jah, ma võin ju öelda, et see on minu, aga reaalsus on see, et nii kui ma end sinna ära pargin, et noh, loeks raamatut või peesitaks niisama, on need kaks pärdikut platsis ja mul seljas. A-la-ti! Öösel ma seal ka nagu väga olla ei viitsi, et rahu saada, seega jääb ka see kiigeke lastele. :D

Muide, ükskord mul ikka õnnestus seal veidi lebada. Ja siis tuli Joel, ning määris mulle maast leitud kummikommi pläraka kleidisabasse. Naiss. Tänks Poja.

img_20170611_103454_084

Kummikommi lärakas mu kleidil. Oli vaja seda keemiat osta, jah? :D

img_20170629_164859

Paremalt: rohelist värvi titekas kolmerattaline, Annu punane ja Joeli sinine laste atv, kollane pealeistutav auto, Annu roosa abiratastega ratas, roosa nukukäru

Näitan teile ka meie ”masinaparki”, mis tegelikult on suht mõttetu, sest Annu rattaga ei taha sõita ja need motikad pole ka üldseee nii head, kui üks eelmine meil oli. Isegi nukukäru pole enam hetkel teemas…

Aga ega üks postitus siis ”reklaamita” ka mööduda saa (et perekoolis ikka keegi ilkuda ka saaks, muidu mõtlevad veel niisama igast jura välja), tutvustan teile sellist lehte nagu õuemängud, kes saatis meile kaks mängukest.

Esimene neist on kalapüük. Komplektis on 10 puidust kala ja 2 õngeritva.

Värvilised kalad

Mulle meeldib, et seal on iga kala kaks ja kui vaja, saan ma mõlemale lapsele anda ühe ridva ja viis samasugust kala, ning nad ei pea kaklema, et kelle kala ja kelle õng. Mõlemad saavad täpselt sama komplekti. Meil on hetkel see ”minu omaaa” periood jälle. Ei ole see sheering üldse kohe keering. :D

Puidust kalad, mida Annu õnge otsa püüda üritab

Jenga torn

Teine mäng, mille ma valisingi põhiliselt meile, täiskasvanutele, et hea saunaõhtutel näiteks mängida, on suur jenga. Me ei ole seda veel jõudnud sihtotspäraselt kasutada, aga lastele igatahes meeldib küll sellega torne ja maju ehitada, ning neid siis laiali peksta. Minule jääb pärast muidugi rõõm need klotisd jälle hoovi pealt kokku koguda ja karpi tagasi laduda.

Jenga karbis

Annemaia jenga klotsidega mängimas

Mul oli isegi raske ainult kaks asja sealt lehelt valida, sest igasuguseid põnevaid mänge on seal veelgi. Näiteks pisipõni kroket ja suur mälumäng. Ja selle vett pritsiva kaheksajala pean ma vist küll ära tellima, sest veega mängimine on nende kahe lemmik tegevus siin. Ma ei jõua ära õiendada, kui nad koguaeg oma väikeste kastekannudega mu vihmavee tünnidest vett minema tassivad ja ”peenraid kastavad”. Muidugi ainus asi mis reaalselt kastetud saab, on nad ise. :D

Aga, et ka teie saaksite ouemangud.ee lehelt omale meelepärased asjad soodsama hinnaga tellida, sebisin teile ”lipsuke” sooduskoodi, mis annab teile kuni juuli lõpuni tavahinnaga toodetelt -15% soodustust.

Vot selline on see meie mänguväljakuke, koos oma lisadega. Ma tõsiselt loodan, et ma rohkem midagi sellist ei leia, mida ma neile siia soetada tahaks, sest muidu peame me tõesti suuremasse majja kolima, kus on veeeel suurem aed. Reaalselt, pool aeda on laste tavaari all.
Aaaa, tegelt üks asi siiski on, mille ma veel tahan saada, aga seda saab õnneks kokku panna ja vajadusel ringi transportida. Nimelt on meie hoovist veel puudu üks väike, vinge, liumäega bassein. Ja siis on ausõna finito. Aga no jumal teab kas ja millal see suvi üldse tuleb, ning kas on seda mõtet üldse osta neile sel aastal.

Aga rääkige, mis teil laste lõbustamiseks hoovi peal on? Võite mulle facebookis pilte ka näidata! :)

Uus pereliige?

Posted on by
35

Me oleme Annuga juba issand-ma-ei-mäleta-mis-ajast mehele peale käinud, et meil on jänkut vaja. Siiani polnud ta nõus. Aga nüüd… hehe! Annu kutsikasilmadele ei suuda keegi lõputult ei öelda. 

Kunagi mul oli jänes. Lasin ta endale “kinkida”, sest mu emme ei lubanud mul ka jänest võtta. Panin talle nimeks Edward, Videviku saaga järgi! :D Ta oli jube kift loom, aga hirmus suur ka ja ta ei tahtnud üldse süles nunnu olla. Pigem minu eest mööda tuba kabuhirmus põgeneda, nagu ma ta vardasse tahaks ajada. Või kui ta oligi süles, täitusid ta silmad iga kord hirmuga, ning ta oli paigal nagu kivikuju (=HIRM). Ma ei tea miks see nii oli. Ehk sellepärast, et ta polnud toajänes, vaid elas õues, suures puuris. Või ehk sellesellepärast, et ta polnud nunnutamise jäneseks aretatud. Või ei suutnud ma lihtsalt ta usaldust võita… Igatahes oli ta vinge sell, mis siis, et süles olla ei tahtnud (jänes ei pidanudki tegelikult eriline süleloom olema). Nii vinge oli vaadata kuidas ta mööda tuba kappab ja tekkide sisse urge kaevab. 

Otsisin neid pilte ja leidsin niii palju vanu mälestusi. Oeh, 6-7 aastat tagasi olin ma ikka nii ilus! :D

Ühesõnaga. Kui meil saab kiirkorras arsti juures käidud, et ka poisil allergia välistada, ning puurid jne lõpuks kõik olemas on, võtame endale jälle jänkud! Aga seekord väiksemat sorti lontkõrvad. Kääbus-pässud vms. 

Tuba on meil niikuinii üsnagi jänese ja tite kindel, seega hetkel ma sellepärast väga ei muretse. Aga korralikku puuri on ikkagi vaja, sest meil on ju kassid ka, kes jänkupoegades alguses kindlasti pigem saaki näevad. Tahan suurt õuepuuri ka, kus jänksid rahulikult värskes õhus tatsata ja muru näksida saaksid. Aga kuna nad on siiski urgide kaevamises meistrid, paneb see lahtine põhi mind veidi muretsema. Äkki kaevavad end välja või kaevab keegi end hoopis sisse? Ehk saab mu kuldsete kätega mees ise midagi lahedat kokku leiutatud…

Ma olen tegelikult ühe naisega juba rääkinud, kes paari nädala pärast poegi loovutama hakkab. Aga ainus jama on see, et ta elab 185km kaugusel ja meil pole ikka veel autot. Ma tahaks ikka enne jänkusi näha ja katsuda, et aimu saada mis iseloom neil on jne. Ja kuna ma tahan kahte, tekib ka oht, et saan kogemata ikkagi emase ja isase. Ühest sünnitusmasinast siia majja piisab, seega tahaksin ma kahte emast, et nad sigima ei kukuks. Õnneks jääb sellise apsaka puhul ka kastreerimise võimalus.

Alguses mõtlesin, et võtame jänkud alles siis, kui lapsed juba nii vanad on, et suudavad ise nende eest hoolitseda, aga olgem ausad, lõpuks peaksin niikuinii mina nende eest hoolitsema, seega väga vahet pole kas nüüd või viie aasta pärast. 

Minu arust kuulub ühte ilusasse lapsepõlve ikka terve trobikond loomi! Kui see oleks minu teha, siis läheks ma kohe täna varjupaika ja tooks sealt paar õnnetukest endaga koju kaasa. Kui oleks võimalus, siis võtaks ma kanad ka. Ja hobused! Oeh, kui ma miljoni võidan, siis ostan talu ja teen oma loomaaia. Päriselt! :D

Kui me korteris veel elasime, oli seal majas üks tüdruk, kes iga kord täiesti hüsteeriasse sattus, kui mõnda looma nägi. Kui ma oma suure koeraga õue läksin, jooksis too plika iga kord nuttes tuppa. Ükskord sain ta emalt isegi sõimata, et ma tema last hirmutan. Et nagu… kurb. Olgu siis selle hirmu põhjuseks halb kogemus või vähene kokkupuude loomadega.

Igatahes, jänkude omanikud võivad kaasa rääkida – millised ja kui suured puurid teie loomadel on? Kas ja mida te neile soetanud olete (mänguasjad jne)? Mis te neile süüa annate? Palju nad hävitustööd teinud on jne? Lisaks, kui kellelgi on mulle pakkuda korralikku 120 cm toapuuri, suurt õuepuuri, mõnda muud tarvikut või jänkupoegi, võib ka ühendust võtta. :)