Tag Archives: beebi

Esimesed Sammud

Posted on by
Reply

Juba mõnda aega tagasi sain oma Põrnikatele ühe armsa kingipaki, mis sisaldas endas palju armsaid ja vajalikke asju.
Enamus asjad sain ise valida, seega paningi paki kokku selle järgi, mida mul veel tulevasele ilmakodanikule vaja oleks, ning suskasin sisse ka paar asja Annule, et temagi päris ilma ei jääks.

P.S. kui klikkate värvilisel tekstil, saate otse kodulehele, kirjeldatud toote juurde!

Alustuseks oli mul poisiklutile puudu üks korralik ja pehme beebitekk. Annust jäi neid tekke järgi mitmeid, aga enamus on kas oma mõnusa oleku kaotanud, või on need liiga plikalikud.
Selle armsa elevandudega teki plaanin ka haiglakotti susata, et oleks arstide juurde visiidile minnes beebsut millegisse mässida.

Siis peitsid end seal pakis veel mõne väiksemad tarbeesemed, nagu näiteks hambahari, kindad, põll, svammid ja ka üks armas ananassi kujuline närimisrõngas.

Sellist (näpu)hambaharja kasutasin ma ka Annu ajal. Sellega oli kõige mugavam väikse beebi suus ringi asjatada. Ja no beebikindaid kulus ka sel ajal hulgim. Alguses lihtsalt selleks, et laps oma nägu peast ära ei kraabiks ja pärast oli juba neid mõnus niisama kätte susata, et käed veidikenegi soojemad püsiksid, sest beebid ei hoia ju eriti hästi oma kehatemperatuuri, ning korter oli meil tol ajal ka üpris jahe…

20160512-DSC_0033Kuna ka Annul on taoline kaisukas, siis otsustasin poisiklutilegi midagi sellist muretseda. Ehk oskab tema seda rohkem hinnata, kui Annu omal ajal. Saab seda SIIT!

20160512-DSC_0031Kuna Annu joogi- ja snäkitopsid on kõik ridamisi õhtule minemas, siis valisin talle sellise Tommee Tippee joogitopsi ja ka uue Munchkin Snack Catcher snäkitopsi.

Miks ma ometi varem seda snäkitopsi ei ole kuskil näinud! Kui Annul see snäkkimise aeg peale hakkas tulema, siis ostsin talle mingi imeliku kökatsi – ühe sangaga, kaas tuli vägagi kergelt pealt ära, nii, et terve elamine oli pidevalt kamapalle täis, ning nüüdseks on need kummijullad nii ära paindunud, et snäkid ei püsigi enam üldse topsis. Natukene raputab topsi ja juba on kõik laiali…
Selle munchkini omaga aga sellist hirmu ei ole. Sel on kaks sanga (laps saab mugavalt topsi käest-kätte panna) ja need jullad, mis snäkke kinni hoiavad, on tugevamast materjalist aga samas piisavalt pehmed, et laps saaks oma maiused ilusti kätte.

20160512-DSC_0043Joogitopsi ei osanud Annu kohe väga hästi kasutada, sest see on selline lutipudeli laadselt topsilt, klaasist joomisele ülemineku harjutamise tops (kui mitu korda on võimalik ühes lauses ”tops” öelda?! :D).
Kuigi ta oskab juba ammu ilusti klaasist juua, ei anna ma talle veel toas ringi jooksmise ajaks tavalist klaasi pihku. Seega on selline topsik talle praegu just paras.
See keskmine roosa plastmass tuleb huultega natukene alla vajutada, et midagi kätte saada. Aga Annu ei saanud sellele kohe pihta, ja kui ma talle näitasin, siis valas ta endale veidikene vett kaela. Aga no see kõik käibki ju õppimise juurde. ;)

Mind ajas nii naerma, kuidas ta alguses pidevalt ära unustas, kuidas see tops töötab. Muudkui käis ja raputas seda demostratiivselt, ning kurtis mulle, et ”TÜHI!”. :D Nüüdseks on tal aga see nipp selge, ning ma ei pea enam tilkuvate topsikute pärast muretsema.

20160512-DSC_0045

Vabandan, sest pildi tegemise hetkeks olid mõlemad topsikud juba mitmeid päevi vatti saanud – küll oli neid mööda elamist ringi lennutatud, õues järgi veetud ja liivakastiski oma tittesid neist söödetud-joodetud. :D

Aga ka teid ei jäeta päris ilma. Selle nädalavahetuse jooksul (kuni 22.maini) esimesedsammud.ee‘st tellides, kehtib teile -10% soodustus, kui sisestate enne tellimuse kinnitamist ”kupongi” lahtrisse ”Lipsuke”!

Mulle näiteks meeldis seal lehel meletult veel selline mähkimisalus. Aga no kuna meil üks juba on, siis ei hakanud endale seda valima. Hind on ka mega hea, kõigest 8.90! Saab seda SIIT!

Mähkimisalus beez

Kas ja mida olete teie sealt e-poest tellinud, või nüüd ehk tellite? :)

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend seitse

Posted on by
16

Ja ongi tunneli lõpus juba beebit näha!
Täpselt kahe nädala pärast pean Tartusse põhjalikule uuringule minema, kus nad siis kõike kontrollivad ja otsustavad kas ma saan ise sünnitada, või ei. Ma sisimas ikkagi loodan, et ma ei vea selle kuupäevani välja ja beebipoiss otsustab ise tulla.
Naljatasin mehele juba mitu nädalat tagasi, et 15nda õhtul olgu saun kuumaks köetud ja hakkab üks titetrall pihta. Aga noh, kuna poisikese kaal ei olnudki nii dramaatiline, kui ma kartsin, siis jätame need ekstreemsed ‘kaasa aitamise’ meetodid praegu ära. Kuigi ma arvan, et ega need imenipid midagi aitagi, kui laps ise valmis pole…
Ühesõnaga, meie poolt on nüüd roheline tuli ja ma väga loodan, et poiss tuleb ise, nagu ta siin juba korduvalt ähvardandu on. Kuigi karta on, et nüüd, kui kõik on justkui valmis ja ainus puuduv ‘asi’ ongi beebi ise, ei hakka mitte essugi toimuma. :D

Enesetunne on mul enamasti täitsa okei. Alles eile rohisin mitu tundi neljakäpukil roomates marjapõõsaste alused (ja nii möödaminnes pool hoovi) puhtaks. Halleluuja sellele muruniiduki romule, mis sussid püsti viskas! Hoov näeb välja nagu heinamaa. Endalgi häbi vaadata. Mees niitis eile suure hädaga aia ääre VIKATIGA puhtaks, sest no see oli juba puhta rõve. Ja nüüd on minul see au kogu see jama kokku riisuda, ning komposti tassida. Ma vist täna ei ole selleks suuteline ja parem lähen üldse peale selle postituse lõpetamist magama.

Muidu pole nagu väga palju muutunud. Ikka need valud igal pool ja koguaeg, ning väsimus. Kõrvetistest saingi lahti! Mind kohe täitsa huvitab miks või kuidas, sest muutnud pole ma mitte midagi… Ja ämmaemanda sõnul on laps vaid natukene alla vajunud. Ma ei tea kas see on võimalik, aga mulle tundub, et vahepeal oli ta nagu rohkem all ja siis tuli üles tagasi? Kõhu järgi vähemalt saan nagu nii aru, sest vahepeal oli ribide all rohkem vaba ruumi. Ja oma asendit ta ka muutnud ei ole… Seega järjekordne müsteerium.

Vahepeal oli magamine suhteliselt võimatu, sest pidevalt pidi külge keerama, aga see oli põrguvalus. Ja pikali ei saa vapse olla, siis on tunne, et kohe lämbun ära. Selline õhupuuduse tunne tuleb aina tihemini ka niisama peale…

Libatuhud on äärmiselt segadusttekitavad ja kohati lausa häirivad. Iga kord, kui midagi toimuma hakkab, mõtlen, et ‘ohh, kas nüüd?’ ja siis ei arene need kuskile edasi. No misjaoks peab ühe paduraseda ajusid nõnda nöökima? Labane mõnitamine! :D
Ämmakas veel viimane kord ütles mulle, et kuna mul on pikk sõit, armiga emakas ja pean enne minekut veel lapsehoidja + autojuhi kätte saama, siis hakkaksin end liigutama, kui tuhude vahe on kuskil 20-30 minutit. Et kui kolm korda on juba sellise vahega käinud, siis hakka sättima. Ei no siis võiksin ma ”sünnitama” ülepäeviti sõita…
Kuigi küllap ma selle õige asja ikka ära tunnen, sest praegu pole pooltel kordadel toonused valusadki ja ülejäänud pooltel vaid veidikene. Päris asi peaks vist ikka igal korral natukenegi haiget tegema (appi, ma ei mäleta!). Lihtsalt ärevus on sees ja tahaks juba… Tuleks need veed omati esimesena ära, siis oleks vähemalt teada, et no nüüd on küll ‘see õige’ asi. :D

Aga mis teie arvate, kaua ma veel 2in1 tiksuma pean? Võite oma ennustused kirja panna! :D

DSC_0195-42

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kui beebigrupis juba pudisemine käib, aga sina oled ikka veel ”igavesti rase”

Posted on by
8

Kuskil mai algusest saadik on meil grupis juba päris mitmed tited ilmavalgust näindu ja mitmed kohekohe haigla poole minemas. Kogu see pudisemine teeb ennastki ärevaks ja ootusärevus saab veel suuremad tuurid sisse. Tahaks ka juba oma beebipoisiga kohtuda ja kõike seda kogeda! Aga samas…

Kuigi hirme on mul mitmeid, siis üks asi mida ma praegu ei karda, on valu. Ehk seda sellepärast, et Annuga kogesin ma juba midagi nii hirmsat, et sellest nagu väga palju hullem see asi olla ei saagi (ei elu, see EI OLNUD väljakutse!). Kardan ma pigem selliseid…rumalaid asju. Näiteks on mul vahepeal pähe tulnud selline haiglane mõte, et ma ei tule sealt haiglast beebiga koju. Et minu või lapsega juhtub midagi. Ja see hirmulaadne vastik tunne on mu kuklas olnud juba raseduse algusest saadik. Ehk tuleb see sellest, et hetkel on elu lihtsalt liiga hea, et tõsi olla? Ma ei tea… Seda tegelikult vist kardavad enamus emad?
Või olen ma liiga palju ‘reetmist’ vaadanud… Aga igatahes tuleb mulle iga jumala kord nutuklomp kurku, kui sellele mõtlen, kuidas mu lapsed mind vaid pildi pealt ”mäletavad”…

Ja viimasel ajal olen ma hakanud kartma ka seda milliseks see elu meil peale beebi sündi ometi kujuneda võib. Mis siis, kui poja on samasugune, nagu oli Annu? Pikemaajalised lugejad vast mäletavad veel mu hüsteerilisi postitusi, Annu esimesest elu poolaastast… See oli kergelt öeldes kohutav ja ma ei ootagi, et keegi, kes ei ole sama läbinud, suudaks üldse mõista mida see kõik tegelikult tähendas… Lihtne on mõelda-öelda, et ‘ah mina oleksin nii ja naa teinud, ning küll see oleks siis toiminud!” Heeeheee, tutkitki.
Ma ei kujuta ettegi, et mul oleks sel ajal veel vanem laps ka olnud, kes ise veel päris titene on. Kui ma praegu sellele võimalusele mõtlen, tõusevad kõik mu ihukarvd püsti. Kas ma suudaksin seda uuesti läbi teha, lisades sinna võrrandisse veel Annu (ja kaks korda suurem maja ja aiamaa ja kõik muu tohuvapohu, mille pärast ma Annu beebiajal muretsema ei pidanud)?
Tugivõrgustiku seis on ka täpselt sama – ma olen kogu selle hullusega (enamasti) üksi. Pole mingit sellist varianti, et viskan lapsed vanaema juurde, või anna kellelegi hoida, kui katus ära hakkab sõitma. Oi joppenpuhh, ma tõesõna kardan. :D

Nüüd on muidugi hilja midagi karta enam, sest maksimaalselt kolme nädala pärast oleme me neljane perekond. Ja eks ma ju teadsin/arvestasin selle võimalusega ka siis, kui teise lapse plaani võtsime, aga ohjah… Siis oli sinna vähemalt aega. :D
Aga mis siin ikka. Ma olen kõigega hakkama saanud, küllap saan ka sellega! Mitte, et mul mingit muud võimalust üldse oleks eksole… :D
Ja mis siis, et see ‘hakkama saamine’ tähendab ilmselt seda, et järgmised pool aastat sööme me kolm korda päevas kiirnuudleid, mu aiamaa muutub heinamaaks, Annu vaatab hommikust õhtuni Mashat ja mina vajan peale selle perioodi lõppu psühhiaatri abi. :D

Tegelikult peaksin ma kogu selle üleliigse mõtlemise ära lõpetama. Läheb nii, nagu minema peab ja tuleb see, mis tulema peab. Ma lihtsalt loodan, et Annu ajast sain piisavad õppetunnid ja elu mulle rohkem käru keerata ei taha. :D

Üleeile, kui ma veel kell kümme õhtul ka pepuli peenras istusin, mõtlesin ma, et mille pagana pärast ma omati seda jama teen? Ma peaksin praegu jalad seinal seebikaid vaatama, mitte siin ‘aega raiskama’. Ma peaksin praegu puhkama ja viimaseid hetki nautima. Ma peaksin Annuga kvaliteetaega veetma ja niisama logelema, sest paari nädala pärast alles tõeline pull hakkab ja siis võin ma oma seepidest vaid und näha! Aga no samas, herneid tahaks ja värskeid (oma peenrast tõmmatud) porgandeid tahaks ja… Seega jätsin ma viimase nurga aiamaast tegemata ja panin järgmisel päeval esimesse otsa juba herneid, porgandid, sibulad ja salatit maha! Siis vähemalt on midagigi, kui ma praegu rohkem teha ei suuda.
Eile oli üldse selline päev, kus ma oleks kõige parema meelega lihtsalt lapiti lamanud ja isegi mitte hinganud. Ma süüdistan selles Annut, kes mulle viimased paar päeva ‘eelkoolitusi’ teeb. Ärkab iga natukese aja tagant nutuga ja lõpetab kohe, kui ma olen end suure vaevaga püsti vedanud. Nii tore temast…

Kui nüüd mõtlema hakata, kui hädine ma eelmise raseduse lõpus olin ja mida kõike ma praegu igapäevaselt ära teen, siis olen ma enda üle ikka üpris uhke. Kuig nüüd läheb mu plaan, akende pesemisega sünnitusmajja pääseda, ilmselt vett vedama. Ma ei usu, et see tühine akende nühkimine mulle enam mõjub, kui ma igapäevaselt palju hullemaid asju teen. :D
Täna näiteks kammis mul korralikult ära ja ma koristasin hommikust saadik maja, nii, et tulejutt takus. Nüüd on veel vaja ülejäänud poolel majal põrandad ära pesta, järjekordne laar pesu kuivama panna, voodiriided vahetada, pesu kokku korjata ja kappi panna, ning tegelikult on aknad ka ikka päris rõvedalt mustad. Õues oleks vaja veel muidugi tuhat ja üks asja ära teha, alustades põõsaste rohimisest, lõpetades taimede istutamisega.

Istutamisega meenub mulle, et üks naine andis mulle daalia juurikaid. Ilusti kiledega eraldatud ja sildistatud, et mis värv kus on. Tõi selle mulle veel värava taha ära ka.
Ma siis tõstsin kasti endale ukse juurde, et kui Annuga õue läheme, panen maha ära. Seda ma loomulikult ei teinud, vaid kast jäigi ukse taha, ise läksin hoopis peenrasse jamama.
Ühel hetkel oli Annu jälle mul silma alt kadunud, ning ma läksin teda otsima. Ja mida mu silmad nägema pidid – ta oli KÕIK kiled juurikate vahelt välja tõmmanud ja need lendasid nüüd koos siltidega mööda hoovi! Joppenpuhh, ma ütlen. :D
Nüüd pole mul aimugi millisest juurikast tuleb mis värvi lill ja kuna need on sellised väiksed pabulad ka, mida päris ükshaaval vist ei istutata, siis mu ainus võimalus on need lihtsalt suvalt maha panna ja tulgu mis tuleb. Saabki põnevalt kirjud põõsad. :D

Igatahes jamh, sellised lood siis siin majas täna. Eks ole näha mida elu toob ja kas ma lõpetan hullumajas, või…ei. Ma lähen nüüd ja torman edasi. Varsti on mees kodus ja mul pole veel väljagi mõeldud mida õhtusöögiks teha… Ja siis veel need neetud koristustööd ja tegelikult pean ma kindlasti veel täna kastma minema ja… Appi. :D

Btw, ma põletasin ükspäev oma õlad päikese käes nii ära, et need on SIIANI tulipunased ja isegi pluusi kandmine teeb põrguvalu. Rääkimata siis sellest kahejalgsest ahvist, kes mulle koguaeg selga ronib. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Valusad libatuhud?

Posted on by
9

Ma siin eile rääkisin, kuidas ma ämmaka juures käisin ja siis suhteliselt pika jalutuskäigu tegin jne. Igatahes, kui eile koju jõudsin ja toda postitust kirjutasin, oli mul rämeee sabakondi- ja tutiluu valu. Mõtlesin, et küllap läheb paremaks, kui veidikeseks ajaks tagumiku maha panen…
Aga ei läinud.
Hullemaks läks.
Õhtul seitsmeks oli see lausa nii rõve, et ma ei suutnud isegi asja enam tõsiselt võtta. Täiesti absurdselt valus ja rõve ja paha ja ebamugav ja ma ei saanud mitte millegiga hakkama. Jumal tänatud, et mees koju tuli, muidu oleks laps ka vist nälga jäänud. Isegi puid ei saanud pliidi alla tuua, sest selline tunne oli, et üks vend kukub kohe välja, kui püsti tõusen. :D

Siis märkasin, et iga paari minuti tagant on kõhus vastik ebamugavustunne. Kõht tõmbus natukene kõvaks. Ja nii oma pool tundi järjest. Iga paari minuti tagant…
Kuna need ei olnud valusad kokkutõmbed, siis ei teinud ma neist eriti välja, kuigi mõtlesin, et veidi imelik on asi küll. Naersin omaette, et tänase (eilse) hommikuni polnud ma ikka väga ammmuuuuu ühtegi toonust tundnud ja nüüd järsku kabuum – selline nali.

Mingi poole üheksaks kadusid lambist need toonused ära ja isegi see neetud tutiluu valu andis järgi. Ohkasin juba kergendatult, et no thank god! Sest oleks see veel veidi kauem kestnud, oleksin ma juba närviliseks muutunud.

Õhtu jooksul oli veel paar kokkutõmmet, aga vähemalt ei olnud need enam regulaarsed. Aga tundusid natukene nagu valusad, mis ei tundunud väga okei. Umbes sellised olid, nagu too esimene kokkutõmme seal KTG’s. Kokkutõmbed ei ole eriti tugevad, ega ka nii valusad, et peaks väga ulguma, aga ikkagi… Nagu ma aru olen saanud, siis ei tohiks enne sünnituse algust need kokkutõmbed terakestki haiget teha.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis täna ärkasin ma üles selliste kokkutõmmete peale, mis ei lasknud edasi magada (üks kokkutõmme iga tunni tagant). Kestsid need oma 20 sekundit. Kuigi noh, jällegi polnud need eriti tugevad, aga midagi ikka. Piisavalt, et mind üles ajada…
Peale teist (või kolmandat) korda, kui silmad lahti tegin, hakkasin juba kergelt muretsema, sest täpselt samamoodi läksin ma Annut sünnitama…
Praegu polnud mingi üle tunni ühtegi toonust olnud, aga just tõusin püsti, et kassi korrale kutsuda ja siis lõi jälle kõhu kõvaks, ning ikka üsna valus hoog käis läbi. Möödus umbes 10 sekundiga.

Ja sellepärast ma seda siia praegu kirjutangi – alati, kui ma Annu ajal midagi sellist kirja panin, läks asi koheselt üle. Ehk läheb praegu ka, sest hetkel on küll veel veidikene vara kedagi endast välja pressima hakata. Mul on tänase seisuga alles 34+3 (lapse suuruse järgi 36+1). Ta võiks ikka kolm nädalat veel omal kohal püsida. Siis jõuaks kõik asjad ka valmis, pildid tehtud ja natukene veel rasedust nautida. :)

Muide, ma olen siin mõned asjad järsku ümber mõelnud. Kui varem arvasin, et mul pole ikka seda teist võrekat vaja, sest beebi tuleb ju minu kaissu magama, ning meil on moosese korv ka, siis nüüd see voodi ikkagi tuleb. Seda lihtsalt sellepärast, et mul oleks natukenegi turvalisem koht, kuhu beebi päevasel ajal magama panna, ilma, et ma peaksin kartma, et Annu ta lömaks hüppab, või korviga ümber tõmbab. Eriti veel, kui arvestada, et varsti peaks algama elutoas remont ja meie peame kogu meeskonnaga ajutiselt magamistuppa elama kolima. Mulle ei tundu just eriti turvaline variant jätta beebi meie voodisse magama, kui Annu nagu pöörane mööda tuba jookseb ja igal pool hüppab/ronib.
Lisaks saan ma voodi peale panna mähkimisaluse, mida mul muidu kuhugile üles seada poleks.
Muidugi saaksin ma beebi päeval ka Annu voodisse panna, aga see tundus kuidagi…ebaaus. Et nagu beebi võtaks kõik Annu asjad endale, või nagu Annu peaks kõike vennaga jagama. Las talle siis ikka jääb oma pesa ja beebile oma.

Lisaks sellele tuleb meie majja ka ikkagi tandem-/kaksikute vanker, aga sellest räägin ma juba siis, kui vankri kätte saan (ilmselt/loodetavasti täna). ;)

Aga kui nüüd toonuste ja asjade juurde tagasi pöörduda, siis ma helistan ilmselt varsti oma ämmakale.

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend neli

Posted on by
18

Nädala alguses tegi beebipoiss mul kõhus mingeid trikke ja ma olen nüüd terakene mures. Mul on tunne, et ta a) keeras end tuharseisu, b)laskus alla c) keeras end lihtsalt seljaga minu selja poole. Enne oli ta tagumik mu vasaku ribi all ja seda oli katsudes kohe tunda, aga nüüd on kõht üldiselt üleni pehme, nagu titt oleks maagiliselt minema haihtunud. Ja kui saangi mingi kõvema koha kätte, mis te siis arvate, et ma saan aru kas see on pea või pee? :D

Kõige tõenäolisem on ikkagi see viimane variant, aga vahel hakkan kahtlema, sest liigutuste asukoht ju muutus. Üldiselt öeldakse, et kui tugeamad liigutused on üleval pool naba, on beebi peaseisus, nagu peab, sest jalgadega annab ta kõige kõvemad hoobid, aga kui allpool naba, siis tuharseisus.
Noooo, kord on need tugevad löögid all, siis üleval, siis küljel… Ühesõnaga, ei tea mina mis ta seal tegi, aga midagi on igatahes muutunud.
Luksumise järgi ma ka aru ei saa, sest ta põrkab ikka kogu kehaga ja üle kõhu (muidu öeldakse, et luksumist tunned pea juures).
Alla vajumist kahtlustasin ausalt öeldes sellepärast, et järsku tekkis mul üsna kibe tutiluu valu, mida enne olnud ei ole ja see olevat ka märk sellest, et lapse pea on nõnda sügaval vaagnas. Aga see võib olla ka puhas kokkusattumus, ning ilmselt ongi, sest kuskile vajumise jaoks on veel liiga vara. Laps pidavat alla vajuma vahetult enne sünnitust – esmarasedatel mitu nädalat enne, korduvatel paar päeva-nädal enne.
Ja no vaevalt, et ta siin lähinädalatel veel kuskile kiirustama hakkab. Ja parem ongi, sest pildid ja kõhukipsid on veel kõik tegemata, ning asju oleks ka vaja enne valmis panna.
Varsti saan niikuinii teada mis ja kuidas, sest järgmisel nädal on ämmaemanda visiit ja küll ta seal juba järele vaatab mis trikke mu pojuke parasjagu teeb…

Aga ei saa salata, et ootusärevus tahab küll juba ära tappa. No nii tahaks juba temaga kohtuda! Kuidas saab üks asi samaaegselt olla nõnda hirmutav, aga samas mitte ei suuda ära oodata? :D
Nüüd ma lihtsalt loodan, et kõik läheb hästi ja see väike poisike pole nii kangekaelne, kui tema vanem õde oli.

Sel nädalal tekkisid ka mõned uued tunnused, mida ma siiani (selle raseduse ajal) väga kogenud ei olnudki. Näiteks seesamune tutiluu valu. Ja nahk muutus ka üleöö nii kuivaks, et kratsisin end päevaga igalt poolt lõhki! Ning ma olen nüüd ametlikult paistes! Vist. Jalalabade ja sõrmede järgi nagu aru ei saagi, aga sääred on küll nagu pakud. Ma ei tea kas see on üldse võimalik, et jalalabad ja sõrmed on normaalsed, ning paistes on ainult sääred? Ilmselt olen ma lihtsalt paks! :D
Sabakont hakkas ka endast jälle märku andma, ma ei tea miks, sest keegi pole siin tema järele igatsenud küll.
Uus on ka see, et nüüd ei saa ma enam pikalt seista/käia, sest alakõht hakkab meeletult valutama. Lugesin, et see tekkis mul eelmisel korral ka ja täpselt samal ajal. No nii hea on neid eelmise raseduse ajal kirja pandud postitusi lugeda ja võrrelda. :D

Nüüd avastasin enda jaoks ka jooga. See huvi sai vist alguse Kätlinist, kes oma blogis nii kiitis seda. See olevat sünnitusel ka palju aidanud. Seega hakkasin youtubest videoid vaatama ja järgi tegema. Ma pole küll leidnud täpselt sellist videot, mida otsisin, aga noh, häda pärast ajab asja ära küll.
Üldiselt otsisin ma vaid hingamise-venitamise õpetusvideosid ja see viimane oli tõesti mõnus. Juba peale esimest korda tundsin, kuidas mul oli kergem olla. Tegin seda õhtul, enne voodisse minekut, ja hommikul oli kuidagi palju kergem tõusta. Muidu ma ikka ägisen ja sisisen valust…
Üks video õpetas ka lõdvestuma ja ma jäin selle ajal lausa magama!

Ma ei mäleta nüüd, kas ma seda juba rääkisin või ei (järjekordne tunnus – mälu nagu haugil!), aga mu venitusarmid hakkasid ka suuremaks jälle venima. Ju siis on nüüd tõesti see piir käes, kus Annuga lõpuks olin, ning uus tita tahab ka endast ikka midagi mu kehale maha jätta… Ja mul on ausaltöeldes üsna ükskõik, sest mu kõht on niikuinii hullem, kui vöötorava tagumik. Hmmm, see on tegelikult üsna täpne kirjeldus, ainult, et mustade juttide asemel on tulipunased. LOE: 7 nädalat peale erakorralist keisrit – PILDID (ise ei riskinud teksti lugeda).

Aga igatahes, eile üritasin endast ‘kunsti’ jäädvustada ja teoks teha ühe kauaaegse idee. Ütleme nii, et ma ei jäänud sellega üldse rahule. Alguses. Lootsin, et suudan ikka saavutada midagi sellist:

Aga kuna tööriistade ja asukohtade valik oli piiratud (statiivi pole = kaamera tooli ja pappkasti otsa), pidin leppima sellega, mis välja tuli. Ja pean ütlema, et nüüd seda pilti vaadates ei häirigi mind see garaaž ja lahmakas aknaraam nii väga. Nüüd on see just nii, nagu üks inimene mulle hobifotograafide grupis meenutada üritas – see pilt on mälestus ajast ja kohast, mis tõenäoliselt on minu jaoks sügava tähendusega. Ja nii see ju tõesti on, sest see garaaž on osa meie kodust. Meie päris esimesest oma kodust. Kodust, kus Annu tegi oma esimesed sammud, kodust, kus meie pere saab juurdekasvu, kodust, kus see juurdekasv teeb kõik oma ‘esimesed’ tegevused…

20160422-DSC_0130-2

Lähipäevil proovin siiski ilmselt uuesti, et saavutada ka see algne visioon… Kuigi ka praegune teeb mu südame vägaväga soojaks. :)

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!