Tag Archives: are you fucking kidding me

Omniva – annad äkki mu paki mulle tagasi?

Posted on by
4

Mäletate, kui ma siin mõni aeg tagasi end maa põhja kirusin, sest olin tellinud välismaalt paki ja nüüd nad tahavad mult pappi saada jne?
No igatahes. Tollist sain kinnituse, et minu saadetud paberimajandus on OK, ja nad saadavad nüüd mu paki mulle ja siis selgub, kui suur see summa on mis ma maksma pean. No, tore, las saadavad siis. Oma viga, et mu pea nagu ussitanud hiinakapsas on ja ei osanud sellisele asjale mõelda eksole.
Aga oleks siis pakki mille eest midagi maksta. Ootasin 3-4 päeva ja, kui mulle endiselt postkasti pakiteadetist ei tulnud, otsustasin paki numbri sinna paki teekonna jälgimiseks mõeldud huinamuinasse trükkida. Ja oh üllatust. Minu pakk on Pärnu postkontoris, ja seda juba 2.juulist saadik. Mida ta seal Pärnus teeb, või keda ta seal ootab, jääb mulle ikka veel arusaamatuks, sest mina ei ela isegi mitte Pärnu lähedal. Pigem nagu mingi 250 km eemal…
Üritasin siis helistada sinna ja küsida, et kas nad ootavad seal jõule, et pakki õigele poole edasi ei saada, või milles see probleem nagu on, aga no jumal. Oleks siis keegi vastugi võtnud mu kõne. Ma ootasin mingi 20-25 minutit ja kuulasin seda laulukest, ning iga 30 sekundi järel ütles üks ülimalt vastiku häälega meesterahvas ”kõik omniva töötajad on hetkel hõivatud, palun oodake”, ning lasi laulu edasi ja siis jälle ja jälle ja jälle. Ma jõudsin selle ajaga pool korterit ära koristada, pesu pesema panna, facebookis istuda, koeraga matsu mängida ja umbes nelisada korda närvi minna, et NO KAUA VÕIB?! :D Ning siis andis mu telefon otsad ja lülitas end välja. NAISS. Isegi tal sai villand. No ja ütleme ausalt, et uuesti järjekorra lõpust alustada oli mu väikseim soov. Seega otsustasin hoopis kirja saata. Millele muidugi keegi SIIAMAANI vastanud ei ole. Nüüdseks olen juba isegi 2 kirja saatnud ja ikka mitte midagi.
Ma ei tea kas ma olen kannatamatu ja ootan ühelt suur firmalt liiga palju, aga kas selline asi ongi nagu ok või? Et saadame aga kõik pakid valedesse postkontoritesse, siis kirjadele ei vasta, kõnedele ei vasta ja loodame, et inimene sõidab ise miljon kilomeetrit, et oma närunesed titemähkmed kätte saada? :D
No vähemalt ei ole mu pakki kellegile võõrale veel väljastatud ja ta ootab seal Pärnus ikka veel Preili Lipsukest aga ikkagi. Mina ei sõida ju selle pärast Pärnusse ja mille eest ma siis seda postitasu jne jama maksan, kui pean ise oma asju mööda ilma taga ajama? :D
Tuttav, kes töötab ka selles imelises asutuses, ütles, et see ikka väga veider, et valesse kohta läinud pakki nii kaua enda käes hoitakse. Et tavaliselt, kui pakk läheb nt Rakvere asemel hoopis Tartusse, siis saadetakse see juba järgmisel päeval uuesti edasi, mitte ei jäeta sinna tibupoegi hauduma.


Mega random Katy Perry.

Kusjuures, see kiri mis mulle saadeti (et mu pakk on tollis ja hakaku ma aga tõestama neile, et ma tegelikult ikka ei ürita mähkmete sees narkotsi smuugeldada) saadeti ka mu ema juurde. Nagu wtf. Peal on suurelt ja selgelt minu aadress ja siis nad saadavad selle ikkagi mu eelmisesse elukohta? Mina sain selle kirja KOOPIA ainult selle pärast kätte, et tuttav sai sel kirjal töö juures sabast kinni ja saatis ta siis õigele poole teele uuesti. Jumal seda teab mitu kirja mul niimoodi maale saadetud on, ja mis kõik kaduma on läinud… Äkki ma olen lotoga miljoni võitnud (või isegi mitu?), ja ma ei teagi sellest, sest see kiri saadeti kohta KUS MA ENAM EI ELA.
No saaks aru, et mu sissekirjutus oleks seal aga ei ole ju. Kogu täiega olen praeguses elukohas ja ikka võlutakse kuskilt mingi X aadressid välja ja …. ugh. Ma ei viitsi enam. :D

Tahaks nagu enne reedet asjad jonksu saada, sest ma sõidan nüüd südamerahuga maale emme juurde mustsõstraid õgima, ja ei viitsiks küll nagu mingi kadunud pakikesega jurada.

Eeeeee, et nagu mida ma nüüd tegema pean? Kas keegi elab Pärnus ja tahab minu eest küsima minna, et MIDA KURADIT?! :D
Või olen mina peast natuke lihtne, ja ei saa aru asjast mis teisele inimesele on ilmselge?

No seletage nüüd lollile. Välismaalt kauba tellimine.

Posted on by
25

Mõtlesin mina, et olen ka lahe mutt ja tellin ise väljamaalt asju, et ei peaks mingeid vahendustasusid ja jurasid maksma.

Sain mina täna siis postkasti kirja, et minu pakk istub tollis, ja kui mina seda kätte tahan saada, saatku ma neile aga maksumust tõestav dokument, siis nad saadavad mulle paki vastu ja ma pean maksma mingid maksud vms. No jah, tore on. Saatsin siis tõendi ja küsisin, et mis maksud ja mis jaoks.

Vastuseks sain sellise kirja:

”Impordimaksude (käibemaks, tollimaks) ja tollivormistuskulude lisandumisega peab arvestama kauba tellimisel riikidest, mis ei kuulu Euroopa Liitu. Käibemaks 20% tuleb tasuda üle 21,98 väärtusega euro paki vastuvõtmisel. Üle 150 euro väärtusega saadetiste puhul lisandub ka tollimaks.

Siinjuures on oluline tähelepanu pöörata sellele, et käibemaks tuleb tasuda ka transpordikulult. Näiteks kui kauba maksumus on 30 eurot ja transpordikulu 8 eurot, tasutakse käibemaksu 38 eurolt.”

Eeee, et kas see on nagu mingi uus asi, või olen mina kivi all elades pool elu maha maganud? Miks ma kunagi sellisest asjast kuulnud ei ole, et nad veel lisaks midagi kasseerima hakkavad? :D
Kui eelmine kuu mehe vend välismaalt tellis, ei küsitud temalt küll mingeid tõendeid ega ka mitte lisaraha (mitte, et mul oleks õrna aimugi kust ta täpselt tellis, mingi chaina oli). Või on ilmselt asi ikka selles Euroopa liidu värgis aga mina ‘tark’ tellisin kuskilt singapurist ju.
Kuramus küll, ütlen ma nüüd. Kuradikurat kohe. Kuidas ma nii loll küll olen, ah? :D
Huvitav mitu miljonit nad nüüd tahavad mu umbes 60 euri maksva paki eest? Ja kui mul oleks vaja veel tellida, ning siis juba üle 200 euri väärtuses, mis ma siis veel välja köhima pean?

Deeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeem.

Kas öelda sõbrannale, et ta mees teda petab?

Posted on by
14

Sain mina siis ükskord ammu aega tagasi kirja, kus keegi salapärane naisterahvas küsis nõu, et kas öelda sõbrannale, et ta mees teda petab? Minul vajus karp lahti, ausõna. Sa tead, et su sõbranna saab oma mehenärakalt haledalt üle ja sa veel kahtled, kas peaksid ikka ütlema talle? No really nagu…
Kas sa tahaksid teada, kui su mees teisi põrutamas käib? Ma praegu huupi pakun, aga JAH.

Ma ei kujutaks ettegi, et elaks sellise tropiga veel koos. Uhh, petmine ja valetamine on suhtes vist kaks kõige jubedamat asja üldse.
Ükskõik millised on asjaolud, aga mina tahaks teada. Pigem õudne lõpp, kui lõputu õudus, ma ütlen. Mina küll ei tahaks olla see naine, kes saab oma mehe sigadustest kõige viimasena teada. Mõelda vaid, kui alandav – terve linn teab, ja sina ei tea, ning mitte keegi ole vaevaks võtnud sulle kasvõi vihjates öelda, et ‘kuule, pane oma mehele GPS külge või midagi’.
Ise peab ka ikka parajalt pime olema vist, et sellist asja ei märkaks. Või on mees tõeliselt hea valetaja.

Keegi kunagi rääkis, kuidas üks tüüp oli ühes väikelinnas kahte naist pidanud. Kumbki naine ei teadnud teise olemasolust, ja mõlemad elasid mõttes oma unistuste elu. K-O-H-U-T-A-V.
Mõelda vaid, saad sellise tondiga lapsed, võib-olla isegi abiellud, ja siis selgub tõsiasi, et sa oled kogu selle ‘suhte’ aja lihtsalt haledalt üle saanud ja su unistuste mees on tegelikult mingi sitakott.

Igatahes, jamh. Kindlasti peaks ütlema sõbrannale mida sa tead. Ma ütleks isegi siis vist, kui mul oleks ainult kahtlus, las naine paneb mehe korraks pihtide vahele ja teeb natuke detektiivi tööd. Kui pole millegi pärast mehel põdeda, siis on ju kõik korras. Usalda, aga kontrolli. Muidugi päris saikoks ei pea ka nüüd põhjuseta minema aga noh… Tavaliselt on see, et kus suitsu seal tuld.
Muidugi on jälle see oht, et sõbranna sind ei usu ja hakkab ehk isegi luulusid nägema ning arvab näiteks, et sa ise tahad hoopis ta kullakallikest endale. Aga vähemalt tõstatab see tema valvsust ja ehk avastab isegi siis tõe. Ja kui ei siis lõppkokkuvõttes, kui tõde ikkagi välja tuleb (ja ALATI tuleb), on ta sulle tänulik.

Tegelikult see petmise ja valetamise teema ajab mind niinii kurjaks. Milleks petta? Kui sa ei ole oma eluga rahul, vaheta partnerit – MUUDA MIDAGI! Mitte ära jookse mööda küla ja topi igasse suvalisse auku mis teepeale ette jääb!
Ugh, petmine tuleks seadusega ära keelata. :D Ma isegi ei saa aru miks see teema mind nii endast välja viib. Mind pole ju kunagi petetud, vähemalt mina sellest ei tea. Aga sellegipoolest tõusevad mul ihukarvad püsti, kui keegi mõne sellise loo räägib, või midagi kuskilt loen. Ma lihtsalt ei mõista seda. Kui jalgevahe nii sügeleb, siis miks üldse püsisuhtes olla? Saab sellest mingi erilise adrenaliini laksu või midagi? Kuidas inimestel südametunnistust üldse ei ole? Lähed aga rahumeeli koju oma armastava naise juurde ja ütled talle, kui väga sa teda armastad-hindad-temast hoolid, ise samal ajal mõtled, kui vägev see teine eit ikka oli?

Ja mind paneb imestama, kui pimesi mõni naine oma sitarotti usaldab. Näiteks kunagi oli mul üks tuttav naine, kes oli oma mehega juba aastaid koos olnud ja temaga isegi 2 last saanud. Abiellunud nad loomulikult pole siiani, ja parem ongi.
Mees tõmbas ringi nii, et vähe ei olnud ja jutud muidugi jõudsid ka naisukese kõrvu. Tema aga ei uskunud neid, või ei tahtnud uskuda. Igatahes, iga jumala kord, kui mees naise ees lömitades ja nuttes andeks palus, või neid jutte ümber lükkas, andis too tšikk talle lihtsalt andeks. Ja iga jumala kord karjusin ma mõttes ”MIKS! KAS SUL ENESEAUSTUST ÜLDSE EI OLE?!”
Miks lasta mingil tripperil end niimoodi alandada? Kas see on hirm üksioleku ees, või hirm olla üksikema, hirm, et ei saa rahaliselt hakkama, või mis asi? Enne elaks kuuse all, näriks käbisid ja oleks üksi, kui elaks mingi valeliku sitarattaga. Muidugi, kui on juba lapsed mängus, on asi tunduvalt keerulisem…
Ja kui ma temalt küsisin selle kohta, ütles ta mulle kord ”ta vandus mulle oma ema mälestuse nimel, et pole mind kunagi petnud”. Are you effing kidding me right now? Kes seda jama nüüd uskuma peaks? Ja veel hullem, kes üldse vannuks oma surnud ema mälestuse nimel ja valetaks? Kuskilt läheb ikka piir…
Ugh, see paarikene on tegelt üldse nii ülihaige, et väärivad lausa üksteist. :D
Kui nad tülitsevad, siis lõhuvad teineteise asju, näiteks ükskord ostis mees naisele uued päikeseprillid ja samal õhtul, kui nad tülitsesid, murdis mees need lihtsalt pooleks. Selle peale muidugi lükkas naine laualt muusikakeskuse suure kaarega maha, nii, et see juppideks lendas… Nagu… what? Mis mõttega? Mida see annab? Oleks nad siis rikkurid vms, et saaksid endale lubada iga nädal uue teleka, muusikakeskuse ja söögiriistade ostu. :D
Nüüdseks lähevad nad muidugi iga kuu vähemalt kaks korda lahku, ja saavad iga jumala kord samatargalt kokku tagasi, sest naine lihtsalt ei suuda meest üle parda visata. Ja ega see ka ei aita, kui mees nende korteri akna all autos kükitab, ja tuppa passib. Lapsed muudkui jooksevad nutuste nägudega akna ja ema vahet ”emme, miks sa issit tuppa ei lase?” ”emme lase issi koju!”… Faking uskumatu ikka.

Aga ega ei saa ainult mehi süüdistada. Naised petavad samamoodi.
Näiteks oli kunagi üks selline lugu, et naine oli imikuga haiglas. Ja sel ajal, kui ta mees kohvikus oli, põrutas naine südamerahuga mingit teist jorssi seal haiglavoodis… Ülinormaalne, või mis? :D

Mida teie petmisest arvate? On teid kunagi petetud, või olete ehk ise kunagi petnud? Mida teie teeksite, kui tuleb välja, et teie sõbranna mees/sõbra naine teda petab – kas ütleksite?

Kuidas Koer mind APRILLI KUUS ujuma viis.

Posted on by
14

Ma tean, et nüüd saavad ilmselt pooled titemammad infarkti ja teine pool tuleb mulle kõri kallale, aga mis ma teha saan, ma olen kõndiv õnnetuse hunnik!

Käisime mõni päev tagasi rannas, sest jube palav ilm oli ja Koer tahtis ka ilgelt vette möllama minna. Ta on nagu haige kohe vee järgi, nii kui kuskil kas või väikest lombikestki näeb, peab ta sinna ilmtingimatta sisse astuda saama, muidu ei ole päev korda läinud.
Ja nii ka eile, vihma sadas ja ta läks hulluks ühe poe ees. Vihmaveerennist tuli lahinal vett ja tema otsustas, et oleks ilgelt lahe selle all üks dušš võtta. :D
Ma loll filmisin telefoniga püstises asendis ja pilt jäi valesti. Õiget pidi ma seda keerata ka ei oska aga noh… Elage üle.

Igatahes, läksime siis randa ja nagu tavaliselt, loopisime talle pulgakesi ja mängisime niisama. Ühel hetkel aga otsustas rihm kinni kiiluda, ja just sel hetkel ka veel, kui ma olin Koerale pulga visanud. Loomulikult jooksis tema vette nagu hullumeelne ja koos minuga. Ma olin nabani märg ja liivane. Ma ei tea kas ma ei saanud shokist aru, et vesi külm ei olnud või ta siis ei olnudki nii hull? Kõht sai ka väikese põntsu vastu paadisilda.
Õnneks ei olnud õues väga külma tuult ja päike paistis. Jõudsime elusalt ning tervelt koju, siiani ei ole haigeks ka jäänud (sülitame 3 korda üle õla nüüd!). Kohe pugesin teki alla sooja ja rahunema. Arvata on, et ma olin veel pool päeva ehmunud ja valud kestsid ka paar tundi. Õnneks määrima ei hakanud ja nüüd on kõik korras juba. Ehmatus aga oli suur.

Ja oleks see siis esimene kord kui ta mind pikali tõmbab! Ükspäev nägi mingit kassi õues ja see hull hakkas muidugi kohe eest ära jooksma nagu perse põleks. Koer loomulikult reageeris sellele nagu tüüpiline Koer ikka ja hakkas järgi jooksma. Ja jällegi… koos minuga. Vedas, et rohu peal olime, muidu oleks mul jälle põlved ribadeks ja kõht marraskil.

Igatahes, mina seda koera enam never-ever ei hoia ja temaga jalutama ka ei lähe!

Tegelikult ikka pean minema, sest kes see teine temaga jalutab, kui mees tööl on. Lihtsalt enam ei tee pikki ringe… :(

Minu isiklik detsibellimutt, ehk mu naaber vihkab mind ja mina vihkan korteris elamist!

Posted on by
9

Lugu on siis selline, et mu naaber on asunud meie vastu sõtta. Ma olen juba varem ka rääkinud millised inimesed siin majas elavad, täiesti uskumatu lihtsalt! Näiteks siin (LINK) rääkisin neist kahest põgusalt.

Igatahes, nüüd nädal-kaks tagasi tekkis välisuksele kiri ala, et meil ei ole siin koristajat ja hakake aga riisuma ümber maja ja koridore korralikult koristama või muidu tema kaebab korteri omanikele ära. Kuramuse kahju, et ma täpselt ei mäleta mis seal kirjas oli aga kui ma seda kirja lugesin siis tundus nagu see oleks eelkõige meile suunatud. Sest kellele veel öelda, et muru pealt ”üllatused” ära koristada. Et nagu siis meie koera junnid või midagi? Mina tundsin end küll puudutatuna. Ja siinkohal pean mainima, et ma olen ALATI enda koera järgi kõik ära koristanud!

Igatahes, läks siis paar päeva mööda ja kuna mul reha parasjagu ei olnud ja mitte keegi teine ka ei liigutanud lillegi siis ei teinud mina ka mitte midagi ja lihtsalt ei riisunudki. No johhaidii, ega ma üksi siin terves majas ei ela! Ja siis oli maagiliselt see 3 minuti töö iseenesest ära tehtud. Ja ma ei liialda! Kogu see riisumise jama käis reaalselt ka paari meetri laiuse maa-ala pärast! Ja oleks seal siis midagi hullu olnud või ma ei tea, paar oksa ja mõned väiksed lehed mis ei hakka silmagi. No kui võrrelda riisumata ja riisutud ala siis jäävad silma ainult väiksed oksaraasud. Jube kole ju aga see, et terve ülejäänud maja lehed ja oksad on üle tee mitmesse väiksesse hunnikusse visatud ei ole üldse kole. No peaasi, et maja ees ei oleks eks. Need mädanevad rämpsuhunnikud on ju täitsa normaalsed. :D
Ja täitsa huvitav on veel see, et riisumata oli jäetud täpselt meie püstaku jagu. No mingi mõni meeter maad. Täiesti absurdne ju. See on mõne minuti töö! Oleks mul see paganama reha käepärast olnud, oleks ära teinud ja kõik. Meie püstakus on kolm korterit, meie esimesel, teisel elab mingi taat kes ei elagi siin 24/7, ma pole mitte kordagi teda näinud aga öösiti kuulen väga hästi kuidas ta nightchatti vaatab või kuidas korteris liigub. Ja kolmandal on mingi noor tšikk kelle juures põhimõtteliselt iga nädalavahetus mingi trallalaa käib. No inimesi voorib sisse välja nagu metroos, eriti tüüpe ;). Maja ees käib pidevalt mingi möla ööläbi, ei üldse ei häiri eks. Mis ma peaksin ka nüüd kuhugi kaebama jooksma või?

Ja siis üleeile sain ma postkasti loomade pidamise eeskirja. Olin ikka päris üllatunud ja kuri, et mis talle siis nüüd jälle ei kõlba? Mitte midagi alla joonitud või juurde kirjutatud selgituseks ka ei olnud. Tahtsin kohe minna küsima, et mis värk on aga kell oli juba liiga palju. Läksin siis järgmisel päeval uksetaha talle ja lasin kolm korda kella aga mitte kedagi uksele ei tulnud. Päris kindel ei saa olla aga kui esimest korda kella lasin siis kuulsin midagi korterist. Nagu keegi oleks liikunud aga uksele ei julgenud tulla? Tal on uksesilm ka, hea vaadata kes on.
Läksin siis sama targalt alla tagasi kukkusin enda põlve tükkideks kui postkasti tahtsin vaadata. Meil on välisukse piit rauast ja hästi peenikene, nagu noatera püsti. Selle kukkusin põlve sisse. Agh, mul lähevad siiani ihukarvad püsti kui mõtlen, et see sitane raud mu põlves oli. Ma loodan, et mu jalg nüüd otsast ära ei mädane. Issand kui valus see oli, on siiani. Iga kord kui püsti pidin tõusma hakkasin lihtsalt nutma ja ma ei ole üldse viripill. Surm oli silme ees. :(

Igatahes, täna siis kuulsin kuidas koridoris möla käib ja otsustasin ka vaadata, et ehk näkkab ja saan sellele kitupunnil persest kinni. Joppaski, oligi tema ja siis see tinanina, kes üle koridori elab ja mu koerale süüa tassida armastab.
Küsisin siis ilusti, et kas nad teavad midagi sellest eeskirjast mis mulle postkasti potsatanud oli ja milles probleem on? Tema hakkas kohe minu peale pmt karjuma ja ei lasknud mul mitte midagi öelda. Ala, et temalt oleks pidanud luba küsima, et kas tema on nõus, et siia korterisse suure koeraga kolitakse. Woooowsa, mis jumal meil nüüd välja tuli, et ainul temalt peab luba küsima? Okei, ma tean, et tegelikult peab jah kortermajas küsima naabrite nõusolekut aga mu korteriomanik pidi sellega tegelema. Ja ma eeldasin, et ju ta siis tegeleski ja kõik olid nõus kui ta meil sisse lasi kolida. Ilmselt siis mitte. No kahju küll aga mida see naabrinaine siis 8 kuud hiljem tuleb kisama? Me oleme siin KAHEKSA KUUD juba elanud ja nüüd järsku on midagi viga? Veits sürr nagu.
Ja siis hakkas mulle ajama, et koer kusevat vastu maja seina ja nüüd ei saa sealt enam möödagi käia, et nii hullult haiseb! Naabermaja inimesed olevat rääkinud. Ma lihtsalt…HAHHAHAHHAA, mul pole sõnu. :D

Ta üritas mulle väita, et ma ei korista oma koera junne, selle peale ma sain kohe öelda, et see on pläma. Esiteks ei situ Säm kunagi maja ette ja teiseks koristan ma alati tema järgi ära. Siis ei meeldinud talle see ka, et ta vastu seda puud laseb mis meil maja ees on. No halloo kosmos. See on kõigest puu! Ja vaevalt, et minu koer nüüd ainukene on kes sinna kuseb! ”Lapsed mängivad maja ees ja miks nad peavad kuse sees tallama!” oli üks tema lausetest. Olgu siis nii aga miks nad seal puu vastus nühkima peaksid üldse? Ja veel nii madalal, et selle kusese osaga kokku puutuksid? Nad peaksid siis reaalselt ka põlvili vastu puud olema ja seal ma ei tea mida tegema. See on absurdne ju! Mis ma peaksin hakkama nüüd pudeliga koeral järgi jooksma ja seda kust ka kokku korjama või? Või mida? Lükkan koerale näpu ette kui ta suure kusehädaga esimese puu juurde jookseb? Tema sõnade järgi peaksin ma koeraga minema põllu peale ja seal laskma tal alles oma häda ajada! Lähim põld on mitusada meetrit eemal. :D
Süüdistas mind selles, et tema lapselapsed ei saa enam talle külla tulla, sest kardavad koera! Sämmy olevat iga kord metsikult haukunud ja vastu ust jooksnud/hüpanud kui tema pisikesed külla tulevad! Nagu…tegelikult ka või? Millal selline asi on olnud? Kus mina siis olnud olen? Ilmselgelt ajusurmas või koomas, sest mina pole sellist asja mitte kunagi näinud. Olgu, pean tunnistama, et üks intsident oli nende lastega, see sama millest ma eelpool mainitud postituses rääkisin. Et hakkasime samal ajal õue minema kui tema siis oma lastelastega tuli ja need karjuma hakkasid ning koer selle peale haukus. Aga rohkem ei ole küll midagi olnud.
Loomulikult koer haugub kui kuuleb midagi aga ta on ammuilma juba ära harjunud sellega, et vahel ongi koridoris või kuskil helid ja ei ole mõtet iga kord selle pärast haukuma hakata, sest muidu emme või issi saavad kurjaks ja riidlevad. Ta ei ole üldse nii hull nagu tema seda väidab. Ta haugatab väga harva ja siis ka kohe keelame ja ta jääb vait. Naabrimutt aga väidab nagu ta hauguks terved ööd ja päevad takkaotsa ja tahaks kõigil kõri läbi närida kes vähegi läheduses on!

Ja mis koridoride koristamisest ta siin üldse räägib? Mina pole tema sõnul kordagi koridori koristanud. :D Mis jutt see olgu! Kes see veel siis koristab siin? See tinanina või? Nalja teete või? Vaadaku parem enda koridori, trepp on juba jumalteab mis ajast vere(?)pritsmeid täis ja mitte keegi ei ole neid sealt ära pesnud! Puhtuse etalon ma ütlen.

Ahjaaa, siis lõugas mulle veel näkku, et minu mees loobib suitsukonisid maha! Et enne seda kui meie siia kolisime oli maja ümbrus puhas! Väga huvitav, Meheraas toob alati tuppa ja ei ole midagi maha loopinud, sest endal on ju ka kole vaadata mingeid rõvedusi siin maja ees. Hoopis need kolmanda korruse tšiki sõbrad käivad siin nurgataga suitsetamas ja lägastamas aga seda muidugi keegi ei näe! Kus nüüd need valvsad naabrid on?
Homme päev lähen ja ütlen sellele tšikile, et kas ta oleks nii armas ja ütleks oma peikadele, et nad ei loobiks sitta maha? Nahhuijaa mina pean sellepärast piki päid ja jalgu saama!

Ja sellest kui ebaviisakas ta oli ei hakka ma üldse rääkimagi. Karjus, segas vahele, solvas… Kui mina hakkasin midagi seletama talle siis segas kohe vahele ja ei lasknud mul mitte midagi öelda. Korrutasin talle korduvalt, et palun ära sega vahele ma tahan ju seletada, siis lõugas mulle näkku nagu debiilik, et temal pole vaja mingeid seletusi, et tema piisavalt vana ja tark ning teab kuidas asjad on! :D

Kui teine naabrinaine oma korterisse puges siis jooksis too hüsteerik ka minema ja ei julgenud midagi enam öelda. Kõva mutt küll.
Tänaval vastu tuleb või midagi siis on silmad maas ja ei julge sõnagi öelda!

Mul läks juba vihahoos pooled asjad meelest ära aga igatahes, väga imelik naine. Selle asemel, et tulla uksetaha ja näost näkku rääkida nagu normaalne inimene jookseb kuskile valda kaebama ja lõugab nagu metslane? Algusest peale olnud jutt, et kui kellelgi on mingi probleem siis tuleks enne meiega rääkima, et küll leiame lahenduse. Kortermajas tulebki teistega arvestada ja ei saa elada nagu terve maja oleks ainult ühe inimese valduses! See on normaalne, et tekivad tülid ja arusaamatused aga siis oleks tore kui tuleks ja räägitaks mitte ei tormaks tuhatnelja saba seljas kaebama!
”Mina olen siin majas juba 35 aastat elanud ja teie tatikad alles kolisite siia!” Ahhsoooh, tore teada. Mis õiguse annab see sulle, et sa siin kauem elanud oled? Nagu mina aru olen saanud siis on kõigil samad reeglid ja õigused, vahet pole kui kaua sa siin elanud oled!

Helistasin ka oma korteriomanikule ja rääkisin kogu loo ära, et ta teaks kui keegi temaga ühendust võtma peaks. Rääkisin ka seda kuidas ta meid kiusas ja välisukse keset ööd lukku keeras peale seda kui mina olin õue läinud. Ja seda sellepärast, et ma koeraga tuppa ei saaks! Mis siis saanud oleks kui mul poleks endiselt seda võtit olnud? Keset ööd külmaga kuusealla jäänud või?
Ja tema siis räägib mul siin midagi veel, ise on selline siga.
Igatahes, korteriomanik ütles, et mul pole vaja muretseda nii kaua kuni ta pole kirjalikku avaldust teinud ja isegi siis ei saaks ta ilmselt mitte midagi teha, sest tema on ainukene terve maja peale keda see koer nii öelda siis ”häirib”. Ja kuna tal pole ka ühtegi mõistlikku põhjendust siis…
Jamh, midaiganes ausalt. Kopp ees juba.