Läksin mina siis eile tubli naisena ÜKSI poodi, et Toome salatit osta ja seda imehead suppi teha, mida emme mulle maal teinud oli. Aaaga loomulikult ma sellist imeasja ei leidnud. Keerutasin seal riiuli ees oma 10 minutit ja andsin siis alla, ning võtsin hoopis tavalise aedviljasalati. No vahet pole ju, koostisosad on enam vähem samad.
Läksin siis edasi ja võtsin veel mõned asjad, ning suundusin siis kassa poole, kui meenus, et midagi head võiks ju ka võtta… Ja siis ma sinna leti ette jäingi. Nagu reaalselt. Inimesed, kes peale mind poodi tulid, olid juba oma suurte korvitäitega kassas, aga mina vahtisin ikka ühe riiuli ees, ning kõndisin edasi-tagasi nagu lollakas. Mida ma küll tahan? Hmmm….. No täiesti haige. Mitte midagi ei isutanud, aga ma teadsin, et kui ma tühjade kätega koju lähen, olen pärast ikka pahane, et miks ma mitte midagi ei võtnud. Aga ma lihtsalt ei suutnud otsustada. Ma ei tea kuidas ma mehega koos poes käin üldse…
Lõpuks hakkas mul endal ka juba imelik, ja ma suundusin hoopis pesupulbrite ja muu kodukeemia riiulite juurde, et neid natukene uurida. Sest ma pole endiselt välja suutnud mõelda (pigem nagu leida), millega riidest mähkmeid pesema hakata. Kõikides geelides ja pulbrites on sees kas pehmendajad, valgendajad või muud jurad mida ei ole soovitatav kasutada. Millega siis üldse pesta võib? Millises pulbris ei oleks seda ensüümi, pehmendaja ja valgendaja jama sees? Hauda ajab juba. Ma olen vist kõik meie poes saada olevate pesuainete sildid 3 korda juba läbi lugenud… Laupäeval Tartusse lähen, siis üritan kuskil suuremas poes midagi uut leida. Ehk joppab.
Aga tegelt ka, see poes käimine on nagu…ma ei tea mis asi. Enne tuleb kolm korda kuse häda, kui mina midagi otsustatud saan. Nagu päriselt. Ma ei teadnud eile kas nutta või naerda seal riiuli ees…
Lõpuks kõndisin ma poest välja lihtsalt sellise näoga:
Ja siis hiljem kodus õuna närides mõtlesin, et nojah, vähemalt jäid mõned (ilmselt ikka mõned sajad) kalorid endale sisse imemata ja parem ju ongi.
Aga kui juba vingumiseks läks siis… Hoidke nüüd oma piip ja prillid. :D
Ma ei suuda enam. Ma reaalselt ka tunnen kuidas ma sulan. Mul on toas 29 kraadi sooja!
Loomadest on kõige rohkem kahju, mina saan ju kasvõi 5 korda päevas külma dušši all käia… Koer otsb paaniliselt külmemat kohta, ning käib kõik vaibata nurgad ja lauaalused läbi. Ükspäev üritas isegi vanni alla ronida… Kass magas eile jalad laiali, kõht vastu maad, nagu surnu. Mul hakkas hetkeks juba kõhe, ta pole kunagi enne nii maganud… Oeh, mu vaesed pisikesed. Ja nad mõlemad on ju nii paksu ning pika karvaga ka veel. Peab vist ikka selle mõtte teoks tegema ja mõlemad ära sheivima. See oleks päris kole-harjumatu-kahtlane vaatepilt.
Aga tegelt ka, kas keegi on kunagi oma poolpika karvaga koera paljaks ajanud? :D
Ma enne ei vingunud selle kuuma üle, aga nüüd hakkab juba küll koppa ette viskama. Alguses oli enam vähem okei olla, sest toas oli mõnus. Mis mul sellest mis õues toimub? Ega mina sinna keset päeva minema ju ei pea. Elan vaikselt oma öökulli elu ja olen õnnelik. Aga nüüd…jeesusmaria, tule taevas appi. Toas on peaaegu sama kuumus, mis väljaski.
Aknaid lahti teha ei saa, sest siis on veel hullem, aga kui ei tee pole mitte essugi hingata ja mul on selline tunne, et ma iga sekundiga lämbun aina rohkem. Ning õhtul, kui võiks aknad juba lahti teha, seda jällegi teha ei saa. Kui sa just ei soovi väikseid Edwardeid omale tuppa. Sorri, aga ma ei taha su järgmine Bella olla…
Mul on terve korteri peale üks sääsevõrk, või õigemine selle raam, sest kass kiskus selle võrgu ribadeks, et õue saada… Ja nüüd ma topin seda raami akna ette nii, et aluskardin jääks nii nagu peaks olema raami küljes see võrk. Aga loomulikult murrab kass sellest ka läbi ja laseb ikka kõik sääseraisad tuppa, kui ma kohe ei avasta ta sigadusi. See on lihtsalt nii…suurepärane.
Ma olen viimased 3 päeva veetnud aluspesus, voodis, jalad ja käed laiali nagu meritähel ja vahtinud youtubest videoid, ning lugenud umbes miljon blogipostitust, ja mul on IKKA VEEL teine miljon järgi lugemata. Nagu reaalselt, ma jõuan ühel õhtul 40 piirimaile ära ja järgmine hommik on jälle 60 sissekannet. No kuramus ma ütlen. Siis kui mul igav on ei kirjuta mitte keegi mitte midagi, ja nüüd kui te kõik üheks päevaks vait võiksite jääda, tuleb uusi sissekandeid nagu vändrast saelaudu. :D
Mu kõige varasem lugemata postitus on veel 10.juulist… Millal ma ükskord selleni jõuan, et mul seisab bloglovinis 0 uut sissekannet? Enne jõuan ilmselt sünnitama.
Enda närvide huvides peaksin listis tegema suurpuhastuse ja kasutud blogid eemaldama. Lapse kõrvalt ma vaevalt jõuan selle hullusega järge pidada. Mõni on ikka selline utoopia tootja, et ma ise ka aru ei saa miks ta mu listis on, aga süda ei lase ‘eemalda’ ka vajutada ja ikka loen hambad ristis mingit jama. Ma vist olen mingit imelikku sorti enesepiinaja…
Ja mis värk meil selle veega kogu aeg on, huvitav küll. Eile võeti meil jälle tundideks vesi täiesti ette hoiatamata ära. Ja see on juba 3. kord sel kuul! Nagu mis mõttes. Mõelda vaid kui ma oleks sel hetkel dušši all olnud vms, pool pead vahune. Mis ma siis tegema oleks pidanud? Pead peldikupotis loputama? Ja mida teevad need emmed kellel laps saab rpa’d? Seda tehakse ju veega. Aga kust sa seda vett siis saad, kui keegi tore onu on selle lihtsalt lambist ära võtnud? Ega beebi siis saa tunde kannatada. Mina istusin eile pool päeva jänus, nii tore oli. Sõimaks kohe hea meelega neid raipeid seal. Huvitav kas nad ei peagi ette hoiatama ja võivadki niimoodi tundideks lihtsalt kraanid kinni keerata, et tilkagi ei saa?
Issand kuidas ma tahaks jälle normaalselt magada…ja käia. Tegelt ka, mul on viimasel ajal olnud selline tunne nagu ma oleksin kolma päeva jutti rämedalt taha saanud. Palun väga vabandust oma rämeda keelekasutuse pärast, aga ma lihtsalt…Sorri. :D Mitte, et ma oleks kunagi 3 päeva järjest taha saanud, aga noh…
Every move you make, every step you take…
Iga väiksemgi liigutus teeb päris kõva valu. See on seesamune närvivalu millest ma beebiblogiski rääkisin, aga nüüd eksisteerib ta nonstop ja isegi külje keeramine (mis oli niigi valus ja raske) on ettevõtmine omaette.
Oli mul vaja kekata, et ma tunnen end päris okeilt? No arvata oli, et ma selle ära sõnusin.
Ma loodan, et kõiges on tegelikult süüdi see kuramuse ilm ja kui see ükskord taandub, saan ka mina end jälle inimesena tunda, ning ehk midagi ka lõpuks selga panna. Imelik hakkab juba siin Eeva väikese koopiana ringi lasta…
Ahjaa, ja täna hommikul oleksin ma ülirõõmus olnud ühe boksikoti üle. Päris ei aja kettasse need kärbsed…ja mehed…ja loomad…ja ilm. Mina tahan rahumeeli pekid laiali magada, ilma, et peaks tekki peale kiskua, sest noh niigi on palav, aga ei, kus sa sellega. Need kärbsenärakad peavad just siis, kui mul kõige magusam uni on, tulema minu peale laulupidu korraldama. Kus te raisad nüüd olete, kui ma täiega üleval olen ja valmis teile kõigile piitsa andma?
Läksin siis suure ahastuse ja puhinaga elutoast õhukest tekki tooma, ja mida ma näen, kui tagasi tulen? Kallis Meheraas on end MINU POOLE peale risti keeranud ja norskab nüüd nagu väike traktor. No tore on. Nügisin ta siis eest ära ja sättisin end tagasi voodisse, ning lootsin veel korraks silma looja lasta. Lootus pidi lollide lohutus olema, jumala õige jutt muide.
Järgmine hetk mida mäletan on see, et Meheraas poeb minu teki alla, tõmbab seda natukene endale peale, ning topib oma käed ja jalad minu vastu. ”Meil alles eile oli see võitlus, mäletad?!” karjun ma mõttes ja lükkan teda eemale. Loomulikult keerab ta suure norina saatel teise külje, KOOS MINU TEKIGA! No joppantoonia, ma ei või.
Nüüd on juba mõlemad tekid tema külje all ja mina olen ikka kärbestele laulukaarena avatud! Ja oleks ta siis vähemalt vaitki jäänud, aga ei, kus sa sellega. Ikka noriseb nagu minimootor. Isegi lapsel viskab see jura juba kopa ette ja ta hakkab ka mind seestpoolt taguma. Üritan siis leida sellise lahenduse mis kõiki osapooli rahuldaks. Topin jalad ühe teki serva alla, kõhu teise serva alla, mehele annan hoobi ribidesse – JÄÄ OMETI VAIT, ja loodan parimat. Titt jääb ka vakka, üritan siis uuesti magama jääda. Ja siis tuleb koer oma piiksupalliga… No jah, mis siis ikka. Uni ongi nõrkadele.
