Sel nädalal on lapse suuruseks suur-suur ploom! :D
Appi kui imelik on mõelda, et selline jurakas on minu sees! :D
Loote kasv on jätkuvalt hoogne — viimase kolme nädalaga on ta mõõtmetelt kahekordistunud ning nüüd on ta pikkus 6-7 cm, kaal aga 9-14 g! Erinevate äppide kohaselt totaalselt erinev kaal (kuigi sama nädal märgitud). Üks ütles mulle, et 21 grammi, teine, et vapsee 35 grammi ja kolmas, et ainult 12 grammi. Et nagu…? :D
Enamikul luudest tekivad luustumise keskused, juba võib eristada sõrmi varvastest, näha on küüned. Ta saab käsi rusikasse panna. Nahas tekivad juuste, näärmete ja küünte alged. Ta saab naeratada ja arenevad häälkurrud. Kujunevad välised genitaalid.
Pannakse alus piimahammastele. Sellel ajal tehakse ultraheli määramaks Downi sündroomi riski.
Teie emakas on laienenud 10 cm ning hakkab tõusma kõhuõõnde. Süda lööb nüüd sagedamini, et toime tulla suurenenud verekogusega.
Tark äpp ütleb mulle veel, et lapsel on arenenud närvid ja seljaaju ning ta tunneb nüüd valu! :(
Nädal algas väääga huvitavalt. Kui sa ei talu täpseid kirjeldusi ropsimisest siis jäta see lõik vahele. :D
Istun mina rahulikult diivanil kui ühel hetkel tunnen, et julmalt iiveldab. No mõtlesin, et kohe läheb üle nagu tavaliselt aga ei, kus sa sellega, hullemaks läks. No teate küll seda tunnet kui sülge voolab rämedalt suhu enne oksendamist? No täpselt nii rõve oligi. Tõusin siis püsti ja kõndisin edasi-tagasi, hingasin rahulikult ja sügavalt. Ei aidanud. Läksin siis juba köögi poole, et joon vett peale aga ei jõudnudki nii kaugele… Ma öökisin omal pool sisikonda välja… Appi, see oli rõve. Kuna ma ei olnud eriti midagi söönud ka siis tuli ainult maomahla ja banaani. Ja ega see siis sellega ei lõppenud kui kraam otsa sai, ikka pidi edasi öökima ja suremise hääli tegema… :D
No igatahes oli huvitav kogemus. Ma ei mäletagi millal ma viimati niimoodi täiesti lambi kohapealt oksendasin… Tookord bussis oli lihtsalt asjade kokkulangemise süü ja seda ma ei arvesta nii hulluks kogemuseks. Aga see…oli huvitav. :D
Ja üleüldse on see iivelduse jama tagasi tulnud. Nagu mis mõttes tahaksin ma
küsida? :D
Ma löön täna esimesele trimestrile jalaga perse ja see peaks tähendama, et vaevused pigem vähenevad mitte ei kogune juurde! Et esimese trimestri laseb mul lulli lüüa ning ilma suurte vaevusteta olla ja nüüd siis otsustab, et ahhaaah, ei saa sul ikka nii kergelt elada lasta, peab ikka midagi korraldama ka. Korralda-korralda, mul aega kannatada küll ja veel! :D
Terve nädala olin haige ka. Nohu oli õudne ja kurk oli ka meeletult valus. Õnneks palavikku eriti ei olnud. Nüüdseks olen juba oukidouki, veits on nohu veel aga elame üle…
Mina olen nüüd ametlikult kõhuga. No ikka sellise kõhuga, et teised ka vaatavad ja kommenteerivad. Käisin täna jälle seal imelises kaltsukas titeriideid sobramas ja nägin ühte tuttavat. See kohe lendas ligi ja ütles, et ”Ahhaaa, ma teadsin! Oledki jahh? No see on tegelikult juba kaugelekaugele näha, aga ma ei tahtnud enne midagi öelda…”
Nüüd teab siis terve linn rõõmuudiseid, sest ega tema juba seda endale ei hoia. :D
Ja kõhukesega kaasneb ka seljavalu. Aaaagh, kuidas ma eile mashaasi nautisin! Sättisin end nuudli peale kõhuli ja muudkui mõnulesin…. Oeh, see oleks võinud igavesti kesta…
See nuudel on tegelikult üks ülikõva abimees mul. Ma magan nagu beebi juba viimased 2 nädalat (või kui kaua ta mul olnud ongi?). Enne sahmerdasin nii, et mees lõpetas ka norskamise ära. Ja no see on ikka kõva sõna… :D
Nüüd on juba see ”häda” ka, et ei kannata eriti imelikult istuda (rätsepa istes nt, minu lemmik), kõht hakkab valutama kui nii kõveras olla. Ja siis hakkab ka kui püksid liiga peale suruvad.
Te ei kujuta ette mida ma täna peeglisse vaadates nägin… KÕÕM! Mul pole elusees sellist asja olnud ja nüüd olen nagu jahupea! Okei, nii hull ka ei ole aga lähedalt vaadates on näha. Ja kuna mu blond on täiega välja kasvanud (oma 7 cm!) siis on seda eriti hästi veel näha.
Ahjaa, mu väljakasv on teine asi mille kallal ma vinguda tahan. Mu juuksed pole värvi näinud juba oma 5 kuud! Ma tunnen end nagu väike rääbis. Kuna ja kas üldse võiks mõelda blondeerimisele? Tähendab, et ega ma ära ei sure kui raseduse ajal juuksurit ei näe. Hiljem ka aega end mürgitada kui ma enam 2in1 ei ole…
Nagu näha siis tänane postitus kubiseb smailidest, mis peaks siis teile aimu andma, et ma olen ülisuperhüper õnnelik. Ilma igasuguse suure põhjuseta (no kui välja arvata see, et ma megapregno olen). Lihtsalt nii hea on olla! Mis siis, et selg on vahel nagu vanainimesel ja hommikul ei saanud jälle voodist püsti, sest puus lõi sädemeid välja aga ikkagi olen õnnelik! Lihtsalt nii-nii häppi. Aga miks ei peaks? Mul on suurepärane mees, mu laps on terve ja tugev (sülitame 3 korda üle õla), loomad on imelised, mul on maailma armsam ema ja parimatest parim sõbranna ning ilm on ka lõpuks meeletult ilus! :D
