Juba kolmandat päeva on Annul mingid hüsteeriahood. Süles on jumala rahulik, panen maha, et tissi pakkuda nt, ja ta lähes sõna otseses mõttes HÜSTEERIASSE. Nagu ma oleks talle just nuga andnud või midagi. Täiesti võimatu on teda toita, sest ta lihtsalt ei rahune enne, kui ma ta sülle võtan ‘kussukussu’ ütlen ja kergelt kiigutan. Ja sama kordub ka siis, kui ma teda süles imetada üritan. Nii, kui ta ARVAB, et ma ta maha panen on pekkis. Lihtsalt hüsteeriliselt röögib, nii, et näost punane, käed värisevad külgedel ja hing jääb kinni. Teate ju küll seda ‘nutan-nii-kõvasti-et-häält-ei-tule’ nuttu. See on täiesti KO-HU-TAV. Ja asi ei tundu olevat tema tervises. Süles on ju jumala chill. Ära ainult maha pane. Ma ei tea kas see on nüüd järjekordne tissistreik, või mis, aga kammoon. Ma lähen varsti kolmandalt peakat hüppama.

Ma ei tea enam kuhu poole joosta. Nagu päriselt. See on üle mõistuse juba. See laps on deemon. :D Põrguingel – ingli nägu ja kuradi hääl. :D

Ma juba kahtlustan, et mul on deprekas kõigest sellest mis siin toimunud on ja toimub. Sest ma ei suuda enam normaalse ajaga uinuda, ma tunnen, kuidas ma olen koguaeg pinges ja ei suuda lõdvestuda, kõik ajab hästi ruttu mind kurjaks, ma olen närvis, mu süda väriseb sees, ma muretsen koguaeg. Kas tal on kõht täis? Miks ta nii vähe sööb? Miks ta nii palju sööb? Kas mul piima ikka on? Kas tal on valus? Mida ma teha saan? Kas tal on gaasid? Kas tal on uni? Miks ta ei maga? Miks ta nii palju magab? Kas selline kakk on normaalne? See on lihtsalt lõputu! Ja tema ju ka tunneb, et ma olen stressis ja selle pärast on temal ka halb.

Üritan end koguaeg maha suruda ja rahulikuks sundida. Hingan sügavalt sisse-välja. Ja see aitab. Aga laps ikka hüsteeritseb. Ja täpselt sama, kui mitte hullemgi, on tal oma isa juures. Nii, et see pole ainult minuga.

Ma tunnen end nagu läbikukkuja. Et ma ei saa hakkama. Et see on kuidagi minu süü, et mu beebil halb on. Et ma olen halb ema. Et nagu ma ‘vinguksin’ liiga palju…

Seda kõike kirjagi panna on imelik. Imelik on siin kuidagi koguaeg kurta, et nagu kõik oleks ainult halb. Anonid saavad nüüd kommentaariumis täie rauaga mulle ‘ära panna’, et kui loll, saamatu ja mõttetu ma olen. Et ma sain liiga noorelt emaks, et ma ei vääri oma last ja nii edasi. Laske aga käia, te ei suuda mu enesetunnet enam halvemaks teha, kui see juba hetkel on. Ma ei tea mis mõttega ma seda siia üldse hetkel kirjutan. Et äkki hakkab kergem, kui saan kellelegi oma mure ära rääkida? Või ma ei tea.

Või on asi selles, et ta lihtsalt on koguaeg üleväsinud. Ta ei taha päeval üldse magada. Mina ja mu graafik võime tema arvates sibada sinna kus päike ei paista. Kuigi ma ei suru seda talle hullult peale, ja rohkem teen asju ikka siis kui tema tahab. No selles mõttes, et kui ma näen, et ta on väsinud, siis ikka üritan ta magama panna, mitte ei vaata, et ‘ah, praegu ei ole aeg magada – sa ei maga!’
Magab ta normaalsemalt ainult õues. Hetkel ka põõnab seal. Kuigi õue minemine on ka paras õudusunenägu. Ta arvab vist, et riide panemise asemel, tapan ma teda vaikselt. Ohh seda nuttu, kui ma hakkan talle mütsi pähe panema näiteks.
Oma võrekas magab ta heal juhul 10 minuti kaupa ja siis nutab, sest on nii väsinud. Siin ma arvan, et on peamised süüdlased gaasid. Ja sellepärast ta eile magaski kaks tundi mu rinna peal. Ma pidin teda muidugi terve selle aja kiigutama, sest muidu hakkas siplema, või ärkas üles. Vähemalt treenisin lihaseid. ;)
Millal see õudukas ükskord läbi saab. Ma tahaks juba nii väga oma rõõmust ja rõõsat beebit tagasi…

Need kaks päeva, kus ta jäi ISE oma võrekas magama, peale seda, kui olin teinud režiimi, olid IMELISED. Mähkisin ta kookonisse, laulsin sepapoiste laulu ja kiigutasin selle saatel 5 minutit, soovisin head ööd, andsin musi, ütlesin, et armastan teda vägaväga ja panin võrekasse. Kui hakkas nägusid tegema, panin karusselli tööle ja ta vaatas neid veidike, ning kui muusika lõppes, jäi magama. Ma olin nii uhke ja rõõmus, ning siis rääkisin beebigrupis ka, et sain ta vist lõpuks normaalselt magama. Ja kabuum, beebi oli nagu ära vahetatud. Hakka või tõesti uskuma seda ära sõnumise asja. IGA JUMALA KORD kui ma midagi kiidan, on kindel see, et järgmine päev on täielik katastroof. Nii, et ärge siis imestage, et ma mitte kunagi midagi head ei kirjuta. :D

Nii, et kui kellelgi on vaieldamatu soov endale üks beebi muretseda ja ta tahab sellest soovist vabaneda, siis peab ta meile päevaks-paariks külla tulema.
Annu väljendab küll väga jõuliselt praegu, et ta ei taha mitte never-ever mitte ühtegi õde-venda, ta ei taha isegi mitte sellest mõttest kuulda. :D

Oeh, jumal tänatud, et täna reede on. Saan seda väikest deemonit vähemalt oma mehega kaks päeva jagada, ja ei pea üksi kodus hulluma. :D

Peaaegu iga päev saan ma askis taolisi ”küsimusi”: ”Millal sa blogid?”, ”Miks sa ei blogi?”, ”Sa PEAD blogima!”.
Are you fucking kidding me. Ma ei PEA mitte munnigi muhvigi! Ma ei ole mingi meelelahutuslik kloun, et ma PEAN! Blogimine on mu hobi, ja hobidega tegeletakse siis, kui nende jaoks on aega. Ja seda mul hetkel veel eriti ei ole. Energiat ka mitte… Ma saan aru, et ma olen nii mega awesome, et te ei suuda minuta elada ( :D :D :D ), aga, PIPE THE FUCK DOWN!

Tegelt on meelitav, et te huvi tunnete ja igatsete. Lihtsalt vahepeal, kui sa olen 2 tundi viimase 36 tunni jooksul, maganud, ajab selline pärimine sita sisikonna keema. Sorri.

Mõni päev ma tunnen end nagu tühjaks pigistatud sidrun. Kõik tahavad minust midagi, kõigil on midagi vaja. KO-GU-AEG! Titt ei maga ja karjub kui ta hetkekski maha panna. Koer tahab mängida, või õue, või süüa, või lihtsalt hellitusi. Kass käib sabas ja karjub, sest talle ei kõlba krõbinad – tahab head, näiteks liha!-, või õue ja kui ma ei lase siis KARJUB! Miks kõik koguaeg karjuvad…arumaeisaaaa. Ja mees… tema tahab ju ka tähelepanu kogu selle madnessi keskel. Aga mul on vahel tunne, et ma lihtsalt ei jaksa.
Ma juba tundsin kuidas ma ei tunne oma elust enam rõõmu. Ma tundsin kuidas ma ei tunne enam oma beebist rõõmu. Ja see on kohutav!!! Ma tahan iga hetke lõputult nautida, sest see aeg on nii kuradima üürike. Liiga üürike… Aga seda on ikka meeletult raske teha, kui su kätel on sulle näkku röökiv imik, kes ei rahune. Ükskõik mida sa teed. Või siis rahuneb kaheks sekundiks, kui sa oled mingi uue ja põneva asja välja mõelnud, aga niipea kui see tal üle viskab jätkub röökimine.
Muide, nii meil oli paaril hommikul. Ta lihtsalt lambist kisas. Need ei olnud tal gaasid, sest ta ei punnitanud ja kõht ka ei olnud kõva. Tundus nagu lihtsalt jonn, aga nii pisikesed ei pidanud veel jonnida oskama ju.
Põhimõtteliselt ei kõlvanud talle mitte ükski asi mida ma tegin. Kiigutasin – rahul pool minutit ja siis hakkas karjuma. Laulsin ja plädisesin talle midagi – vaatas ja kuulas rahulikult veidike ja siis hakkas röökima. Kõndisin ringi – rahul paar minutit ja siis hakkas jälle kisama. No põhimõtteliselt iga sekundi tagant tuli midagi uut välja mõelda, et ta ei karjuks. Ja kõik vajadused olid tal rahuldatud. Perse Tagumik oli kuiv, kõht oli täis, krooksud olid väljas, riided olid seljas (vahepeal kisab või hädaldab, kui tal veidike jahe on, näiteks mähkmevahetuse ajal). Ja vot selline trall ajab juhtme kokku. Mul oli küll tunne, et ma lähen kolmandalt peakat hüppama. Mitte mingit selget põhjust ei ole, aga ikka karjub. Ja see kestis viis tundi. Saate aru, VIIS TUNDI. Ütleme nii, et mitte just kõige meeldivam hommik mu elus. :D
Sellist ajukeppi tegi ta mul õnneks ainult paaril hommikul. Kuigi ega hommikuti me ikkagi keegi siin enam ei maga. Nii kui valgeks läks, hakkas üks jant pihta. Hommikul mingi 6-7 ajal (no nüüd läheb iga päevaga aina hiljem valgeks) otsustas tema, et uni on nõrkadele ja paras aeg on üles tõusta, ning maailma avastama hakata. Just siis kui minul uni kõige magusam, tahab tema ringi käia ja jutustada. Või siis gaasidest punnitada. See viimane on eriti kurb ja tüütu, sest ma ei saa ju mitte kui midagi teha, et teda aidata. Ja nii me siis lamasime voodis, minul silmad kinni ja pooleldi unes. Temal käis üks pidev punnitamine ja vahepeal nutt. Nutu peale võpatan mina siis ka üles ja üritan kuidagi aidata. Näiteks massaaži teha, aga see tihtipeale ei aita ja pigem ajab teda rohkem nutma. Ning ega selle punnitamise saatel ei ole ka eriti kerge magada. Küll ta peksab mind rusikaga näkku, küll jalaga makku (keisri haava, autshh!)… Ja eemale tõsta teda ju ka ei taha/saa. Oeh, mu vaene beebike. :(

Ma pole mitu nädalat (hehe, peaaegu kuu juba ju!) maganud rohkem kui 2-3 tundi korraga. Umbes, et magad 2 tundi selleks, et olla 1,5 tundi üleval, selleks, et magada jälle 2 tundi. Ma tahtsin kirjutada praegu, et miinus siis see aeg mis kulub veel magama jäämiseks, aga mul pole enam isegi mitte patja ja tekki vaja, et magama jääda. Andke lihtsalt hetk vaikust.
See pinnapealne uni on väga harjumatu. Ma vajan normaalseks funktsioneerimiseks vähemalt 10 tundi korralikku und. Hetkel saan ma heal juhul 4-5. Ja needki on pinnapealsed.
Aga noh, kurta tegelikult ei saa. Ma hakkan juba harjuma ja see 2-3 tundi on tegelikult nii väikse bebi puhul normaalne uni. Võrreldes sellega, et esimesed nädalad magasin ma peaaegu üle öö ainult 40-60 minuti kaupa. Ja siis ka olin iga klõpsu peale üleval, sest hirm, et titt ära lämbub oli suht suur. Sellest räägin ma mingi teine kord täpsemalt, aga mingiaeg oli tal kombeks suure kaarega ja väga palju ‘oksendada’, ning siis lämbumise hääli teha. Üldse ei olnud hirmus eks. Ükskord oksendas ta näiteks mähkmevahetuse ajal suure kaarega vastu peeglit, nii, et pool peeglit oli konkreetselt valge. Ma eeldan, et see oli sellepärast, et piim purskas talle kurku ja kõht sai ruttu täis, aga imemisvajadus mitte. Seega ta õgis end nii täis, et plahvatas, kui natukenegi liigutada.
Kui ma sellest aru sain, siis hakkasin talle lutti pakkuma. Seda ta loomulikult eriti ei tunnista. Väga-väga harva, kui talle sobib. Mina ei tea miks seda lutti nii kardetakse ja maha tehakse? Kas ma olen nüüd halb ema, sest pakun Annule lutti? Ma arvan, et ei. Pigem tõmmaku seda kummilötakat, kui kasutab mind inimlutina ja pärast oksendab. Ega endal ka kerge olla ju ei ole, kui kõht on nii täis, et ainult ägiseda suudad.

Ja siis gaasid. Oh jumal. Ma olen juba proovinud 3 erinevat rohtu, massaaži, piimhappebaktereid, võimlemist, toitumise jälgimist, D-vitamiinide vahetamist ja ära jätmist, jnejnejne. Mitte miski ei ole aidanud. Ta punnitab ilma liialdamata 24/7. Peale igat söögikorda, terve selle aja mis ta üleval on ja nende neetud gaaside pärast ta ärkabki nii ruttu ka üles. Läbi une juba hakkab üks punnitamine pihta.
Aga vähemalt ta ei röögi eriti sellepärast. No vähemalt mitte terve selle aja. Vahepeal ikka tuleb nuttu ka kui eriti valus hetk on. Ja mu süda murdub seda jama vaadates. Kes ikka suudaks näha oma last piinlemas. Ja ma ei oska mitte midagi teha! See ajab mu hulluks.
Jumalast vahet ei ole mida ma söön, või ei söö. Ikka käib üks ja seesama jama koguaeg. Ning asi pole ka D-vitamiinis. Annan geefiluse oma. Seal on piimhappebakterid sees ja tundub, et see pigem aitab, kui tekitab gaase juurde. Peale selle andmist muutub ta rahulikumaks ja saab magama jääda.

Ükspäev olin ma nii sillas. Ma nii lootsin, et leidsin imerohu ja mu elu on nüüd päästetud. Ostsin uue gaasirohu ja peale selle andmist muutus laps niiiii rahulikuks, puuksutas oma kiiges nagu vana mees ja jäi norinal magama! Magas peaaegu 4 tundi! Ma sain oma sarju vaadata. Ma sain süüa! Ma sain võtta nii pika dušši, et vesi sai otsa!!! Ja ma sain oma ahvi jalad ära epileerida, lõpuks ometi. Kuidas teada, et jalakarvad on liiga pikad? Kui sa paljalt kõnnid, siis tunned karvades tuuletakistust. Jah, täpselt nii hull see asi oligi. Varsti minu ja mehe jalgu võrreldes ei olekski aru saanudki, kummad on kummad.
Ma juba mõttes kilkasin ja mõtlesin, et ‘mõelda vaid kui laheda ja rõõmsa blogiposti ma teha saan!’. Aga huiatki.
Mees ikka ütles hästi ja õigesti, ‘ära hõiska enne õhtut’. Juba järgmine söögikord olid samad jamad tagasi ja vaat, et veel hulleminigi. Ning tundus, et see neetud rohi pigem tekitab talle neid gaase veel juurdegi. Kisa oli palju rohkem. Seega saatsin ma need gaasirohud kõik kuu peale ja pole nüüd neid üldse andnudki. Ja tundub, et seal see kurjajuur oligi. Annu on terve tänase päeva olnud palju rahulikum. Ei punnita ka enam nii, et näost sinine. Kuigi ta ei taha magada ikka. Aga vähemalt ta ei piinle enam.
Kui ma praegu end siin ära sõnusin siis ma tõsiselt ka hakkan kolmandalt peakat hüppama… :D

Aga need hetked kus me gaasidega ei võitle, on imelised! Ma vaatan teda ja ma ikka veel ei suuda uskuda, et mind on sellise õnnega õnnistatud. Jah, ka peale kõiki neid magamata öid ja eneka mõtteid*, nimetan ma seda õnneks. See tunne teda vaadates on kireldamatu. Minu tütar. Minu imeilus tütrekene.
Ma tõsimeeli ei mäleta millal ma viimati nii palju naersin, kui teda vaadates. Kui tal on hea tuju ja ta tahab jutustada, ning ma olen ka paar tundi magada saanud, siis on ta maailma kõige koomilisem tegelane. Kõik need näod ja hääled mida ta teeb… Ma lihtsalt suren naerukatesse. Kui keegi akna taga kuulaks, siis ta ilmselt mõtleks, et ma olen debiilik. Naerab jumala lampi omaette. Aga see on ikka nii paganama naljakas, kuidas Annu kätega vehib ja häälitseb. Ta on nii ilmekas ja teeb sekundiga miljon erinevat nägu. Ma ükspäev filmisin teda, et ka teile näidata, kui lahe tegelane ta on, aga ma ei suutnud naeru tagasi hoida ja irvitasin seal taustaks nagu mingi veidrik, seega ma pean selle video uuesti tegema. :D

*See on obviously nali. Ma ei ole deprekas ja ma ei taha end tegelikult ära tappa. Just in case, kui keegi ei mõista sarkasmi.

Aga jamh. Elu on lill ja pasatornaado hullumeelsus kordamööda. Tegelikult ei ole meie elu hetkel ju mitte üldse nii kohutavat. Kõigest normaalne vastsündinu elurütm ja probleemid. Kõik see millega ma juba enne rasedaks jäämist ju arvestasin. Aga sellegipoolest on veidike raske vahepeal, ja harjumiseks läheb aega. Seega kannatage veidike. Ma ei lõpeta blogimist. Lihtsalt ma ei suuda end päris miljoniks ka rebida ja Edward Cullen ma ka veel ei ole, et und üldse ei vajaks. Hetkel on mu perekond siiski prioriteet. Ja uni on kohal number kaks.
Kui tuleb nii suur igatsus peale minu järgi (:D), siis kasutage ask.fm’i. Seal ma ikka igapäevaselt vastan teie küsimustele ja hoian uudishimulikumaid meie eluga kursis.

Aga nüüdsest loodetavasti läheb asi vaikselt rööpasse ja saan blogimisega ka järje peale. Nii palju on teile ju rääkida. Hea on, et ma kõik detailselt olen vihikusse üles kirjutanud. Ma juba praegu näiteks ei mäleta pooli asju ja kuupäevi!
Annemaia esimestest elupäevadestki ei tea te mitte midagi. Põhimõtteliselt. Kuidas ta oleks peaaegu lootevee kätte lämbunud – kaks korda! Ja kuidas ämmaemand selle peale siis ütles, et ‘ah, kui näost sinine ei ole, siis on OKEI!’ No saate aru. Ja kuidas mul alles eelmisel reedel teiselt poolt opi haava ka niit välja lõigati. Niit mis pidi ise ÄRA SULAMA. Ma ei saanud juba kohe alguses aru, et kuidas see võimalik on, et ühelt poolt sulab ise ära, aga teiselt poolt on vaja lõigata? Mis võluniit see selline on? Selline cräpp paneb mind paratamatult mõtlema, et mida nad veel siis valesti teinud on? Äkki sellepärast polegi mul IKKA VEEL lohhiad ära lõppenud ja haav on ka endiselt valus? Haava ümber on mingi kõva valus muna (eriti paremal). Nüüd paar päeva tagasi hakkas naba kõrvalt ka valus, kui sinna vajutada. Ja vasakusse munasarja lööb ka nüüd valu. Nagu sellest veel vähe oleks, et nad mu pisikesele piigale näkku lõikasid ja sellest sinna ilmselt arm jääb! Jah, see kriips on endiselt nähtav, kuigi enam ammu mitte punane. Tai pohlad, kui see ära ei kao.

Osad sõnad on ‘maha kriipsutatud’, sest EMMED JU EI ROPENDA NEVER-EVER! :D