Käisin täna siis esimest korda arstil, lootusega, et võetakse kohe arvele ka. Tutkitki!

Jõudsin natukene liiga vara ja uks oli alles lukus. Ootasin mingi 15 minti kuni tuli mingi tšikk tõmbas ust hästi tugevasti ja astus sisse. Ma olin VIISTEIST minutit uksetaga jalad ristis oodanud ja mõttes neid kõiki sõimanud… Ja ma veel mõtlesin, et peaks seda nuppu vajutama mis ukse kõrval on ja neile meelde tuletama, et WHAT THE HELL?!
See oleks päris awkward olnud…

Kabinetti astudes olin väga närvis… Esimese asjana küsiti visiiditasu ja uuendati andmeid. Siis saadeti edasi günekoloogi/ämmaemanda juurde. Arst küsis, et mis mul mureks on? Ütlesin, et soovin rasedusega arvele võtta. Vastuseks sain üllatunud ”ahsoohi”. Küsis päevade kohta ja tsükli pikkust. Kui ütlesin, et tsükkel on ebaregulaarne, küsis, et kas ma üldse positiivse rasedustesti olen saanud? Ei tead, ma lähen niisama sinna ja väidan, et olen rase.
Siis käsutati jalad laiali puki otsa ja askeldati oma külmade riistadega (hihii, irnume pihku). Päris ebamugav ja kohati ka valus värk oli. Ja siis suruti näpud sisse ja songiti nagu mullamuti urus :| Ja ega seegi mingi eriline lillepidu ei olnud.
Katsus kõhtu ja samal ajal urgitses. Mulle midagi ei öelnud, et kas tundis midagi ka või ei.
Kaaluti mingi iigelvana kaalu peal (selline kus pead ise raskusi reguleerima!) ja öeldi, et nüüd pean iga kord arstile tulles seda ise tegema. Halleluuja. Ma pigem ostan endale koju kaalu lõpuks.
Esitati sada üks küsimust ja lauapealne laoti igasuguseid lehti täis. ”Selle lehega lähed sinna ja lased seda teha, sellega sinna ja teed seda…”. Kõik rasedad teavad millest ma räägin. Miljon vereproovi ja muud imeasja.
Ja kui õde küsis, et kas uh’i saatekiri ka siis arst ütles, et ”vara veel.” Nagu mis mõttes? Ma olen 5+3 (arstide keeles 6 nädalat) juba ja näha peaks olema ju. Tema saadab mind alles hcg’d tegema, et rasedust ”tuvastada”. Jaa ma valetasin, tegelikult ei saanud veel positiivset testi! :D
Ma lootsin, et saan ikka uh’ist natuke südamerahu, või ma ei tea…
Kogu see asi tundub lihtsalt jabur ja ei olnud üldse see mida ma ootasin. Kõige rohkem häiris, et ei seletatud mida nad teevad või mis värk üldse on…
Siis suruti mulle lehed näppu ja visati uksest välja. Näeme 26’ndal!
Ühesõnaga, ei jäänud eriti hea esmamulje. Järjekordselt. Umbes, et oled noor ja rase siis oled kuidagi vähem inimene ja neil on õigus sinusse suhtuda üleolevalt. Vähemalt nii on mulle mulje jäänud oma kogemuste põhjal.
Vähemalt ei küsitud seekord mitukümmend korda kas ma tahan lapse alles jätta või … Ja ma ei tee isegi nalja. Esimese visiidi ajal küsis vähemalt 10 korda seda. Ma ei saa aru miks. Reaalselt annab sellist asja paarikümne minuti jooksul ära unustada või? Kui helistasin, et vereproovide vastused teada saada siis küsis ka veel paar korda. Nagu…what?
Aga noh, eks järgmine kord näeb mis suhtumine siis on. Võib-olla oli tal lihtsalt halb päev või midagi. Ma saan ju iga kell arsti vahetada? Ja tegelikult ei olnud ju asi ka kõigehullem… Ootused olid kuidagi kõrgemad ikkagi. Lootsin väga ultrahelisse saada…

Läksin siis laborisse ja õnneks oli see naine seal väga mõistlik. Ma absoluutselt vihkan (!) vere võtmist. Aga noh, ma suur tüdruk juba, peaks nagu hakkama saama onju. :D
Muidugi oli mul vaja topsi kusta (Jeiii, another pregnancy pleasure!) aga kuna ma olin just 20 minutit tagasi jalad ristis kuskil uksetaga lolli mänginud ja siis padavai vetsu jooksunu, ei saanud ma sinna topsi põhja eriti midagi. Loodan, et nad siiski saavad hakkama.
Kuna ma olin hommikul näksinud, et bussisõidu ajal paha ei hakkaks siis naistearst ei tahtnud, et ma veresuhkru täna ära laseks teha ja tuleks mingil teisel päeval uuesti. Aga see laboritädi ütles, et pole hullu midagi ja võtame kohe ära. Väga tore, ma ei olekski tahtnud mingi vereproovi pärast uuesti linna sõita ja kui ma enne bussisõitu süüa/juua ei tohi siis on kaks varienti a) ma lihtsalt ropsin kõik kohad täis või b) istun terve tee bussis, nägu roheline ees ja mõtlen, et kohe-kohe-kohe…

Igatahes jamh, neljapäeval saan vastused ja 26’ndal lähen tagasi. Loodetavasti saan siis positiivsema kogemuse osaliseks ja võetakse arvele ka ehk lõpuks! Sellepärast olen ka võib-olla natuke löödud… 26’ndaks olen ma juba 8+ midagi rase ja saab ehk uh’is südamelööke kuulda või nähagi…