Mul pole elusees nii piinlik olnud!

”Mina ei saa aru, kuidas see võimalik on, aga on. Minu rinnad lähevad aina väiksemaks, mitte suuremaks nagu normaalne oleks. Mida asja noh. Praegu otsisin enda vanad, paari aasta tagused rinnahoidjad välja, sest kõik rinnakad on suured…. Ma kardan juba oma imetamis võime pärast siin natuke. Terve elu olen tissimamma olnud ja nüüd olen mingi väike nibu, mees ka mõnitab. :D Teistel rasedatel on mingi hullud pommid ees ja mina olen siis nüüd nagu mingi taandarenguga. Kas kellelgi veel on nii või olen ma mingi friik? On keegi üldse sellisest asjast enne kuulnud? :D”

Ja alla kommenteerisin veel ”Isegi kõike teadev guugel laiutab selle peale käsi ja ei oska midagi öelda. :D”

Ning nüüd kujutage ette, et te postitate selle teksti enda facebooki seinale, mitte beebigruppi, kuhu see tegelikult mõeldud oli…

Ma ei kujuta ette ka mida mu sõbralist praegu arvab. See rippus 15 minutit üleval, enne, kui üks beebigrupi emme, kes mul ka sõbralistis on, juhtis mu tähelepanu sellele ‘väikesele apsule’.
Ma reaalselt ka tundsin, kuidas ma siin arvuti taga näost tulipunaseks läksin… :D

Väikelaste ees ropendamine – kohutav-piinlik-kole. Piinlik lugu lapsepõlvest.

No kes siis ei teaks, et mina ja minu suuvärk vahel lähme hoogu. Aga nüüd rasedana, olen rohkem mõtlema ja jälgima ikka hakanud, kui enne. Praegu on isegi piinlik lugeda, kuidas ma siin blogis mõni aeg tagasi konkreetselt roppusi välja kirjutasin…

Aga selle pärast ei pea küll muretsema, et meie poiss peaks kasvama pidevate roppuste keskel. Nii palju peaks ikka igal vanemal enesekontrolli ja mõistust olema, et suudab suu kinni hoida või siis vähemalt selle roppuse kuidagi viisakamaks keerata. Kuigi jamh, ega see ”täitsa mittus jah?” väga palju ju ei erine ja aru saavad kõik. :D

Kuidas teiega on, kas suudate oma laste ees suu kinni hoida, või vahel ikka juhtub? Rääkige mõni naljakas lugu seoses ropendamisega. :D

Aga kogu selle väikelaste ees ropendamise teema peale tuli mul meelde jube lugu enda lapsepõlvest.
”Isa” mul ei hoolinud ega jälginud üldse mida suust välja ajab sel ajal. Aga pisikesed on ju teadupärast nagu käsnad. Nii, kui midagi kuulevad on vaja see meelde jätta. See kehtib kohe eriti roppuste kohta. Ma ei saa siiani aru, kuidas see loogiline on, et laulusalm pähe ei jäänud aga suvaline roppus söövitas end esimese korraga nii sügavale ajusoppi, et kisu või tangidega seda sealt välja.
Igatahes. Olin mina siis mingi 4-5 aastane plikatirts olnud, kui ema saatis mind töölisi sööma kutsuma. Oli ilus suvine aeg, ilmselt käis meil heinategu või midagi, et töölisi oli palju.
Ja mida mina tark siis tegin? Läksin trepi peale ja kisendasin kogu kõrist ”Munnid, SÖÖMA!” Ja jalutasin rahuloleva näoga tuppa tagasi.

Voodisaaga vol 2.

Helistasin siis just beebimaailma ja kurtsin oma voodi muret. Alguses rääkis minuga ilmselt mingi suvaline tellimuste võtja vms aga kui ma oma muret kurtsin siis kutsus ta mingi tähtsama nina.
Rääkisin siis pikalt ja laialt oma voodikese räbalast olukorrast ja ta küsis, et milline karp välja nägi? Ütlesin siis nagu asi on, et uus see kohe kindlasti ei ole, sest otsad olid katki rebitud juba enne kui mina seda puudutadagi jõudsin ja teibi asemel oli kasutatud paki koos hoidmiseks hulgaliselt pakkekilet. Mul kulus päris tükk aega, et see sealt ümbert ära harutada. Ja sellest kui ebaturvaliselt oli kogu pakk üldse kokku pandud ei hakanud ma rääkimagi. Minu arust on veits imelik, et asjad tõmmatakse omavahel kilega kokku ja ongi kõik. Oleks siis vähemalt iga osa eraldi kiletatud aga ei, kõik koos. Ime siis, et transpordi käigus sellised asjad juhtuvad. Kui see karp kuskil kaubikus korraks pikali kukkus ei imestagi, et selline üllatus sealt pakist välja tuli. Väga kahtlane viis sellise asja pakkimiseks igatahes.

Küsis siis veelkord üle, et mis tal täpselt viga on? No ma oleksin võinud ju sinna loetlema jäädagi, sest tõesti, sel voodil pole tükki mis ei oleks vigane. Ütlesin, et ta näeb väga kasutatud välja ja on palju mõrasid, kriipse, hõõrdumis kohti, värv on mitmest kohast kulunud või maas ning jumalteab mida kõike veel. Ja, et mina sellise välimusega voodit küll oma lapsele ei taha. Tema hakkas mulle vastu vaidlema, et kasutatud asja nad kohe kindlasti ei saadaks ja ilmselt on siis tegu näidisena poes olnud voodiga. No minu arust võrdub see sama hästi kui kasutatud asjaga, sest välja näeb ta täpselt samasugune, vat, et isegi hullem kui mõni kodust saadetud voodike. Seal on isegi mõni üksik hamba jälg vms. No ilmselgelt on nii mõnigi oma põnni sinna voodisse pannud, et vaadata kas see põhi üldse kannatab või kukub juba sealsamas alt ära. Või ma ei tea mida sellega tehtud on… Aga siis selline ”uus” lao ülejääk kellelegi koju edasi saata? No ma ei tea. Kas kriitikameel puudus sel pakkijal täielikult või oli ta pime? No see pakk/voodi näeb küll selline välja nagu oleks pime selle kokku pannud, muud loogilist seletust ma ei leia. Üks tervete silmadega inimene näeks, et sellise voodiga ei oleks keegi rahul. Ja siinkohal ei räägi ma üldse veel mõradestki, jumal teab kust need tulid aga ilmselt poest väljumise hetkel neid seal ei olnud.
Huvitav kas keegi kulleritest pani väga kõvasti pidu nädalavahetusel (juba reedel?), et pakk õigeaegselt kohale ei jõudnud ja kahjustada sai? :D

Igatahes, vaidlesime mis me vaidlesime aga homme tullakse sellele käkile järgi. Hoiame siis pöidlad pihus, et järgmine kord saadetakse mulle korralikult pakitud voodi mis ei hävine transpordi käigus ära. Enamus defekte võin ma küll hetkel selle süüks vist kirjutada, sest mõelge ise kui teiselt poolt Eestit mööda jumalteab mis teid tuuakse pakk kohale ja osad ei ole üksteisest eraldatud… Selles mõttes, et kui autoga sõidad siis see pakk ju hüppab seal mingil määral ikkagi ja osad hõõruvad ju üksteise vastu, ime siis, et värvid maas ja jumalteab mida kõike veel. Ja kui ta seal sellises ”turvalises” pakis veel ümber kukkus siis ei imesta, et kõik mõrasid täis on. Ah, midaiganes, ma ei viitsi enam vinguda. Asju juhtub, vigu tehakse ja nüüd üritatakse neid vigu heastada, ikka juhtub.

Loodetavasti paari nädala jooksul saan oma UUE ja ilusa voodikese kätte, seekord isegi õige motiiviga ja puha! :D

Britt, miks sa meile ei öelnud, et Sind relvaähvardusel rööviti? :D

Ma sain täna sellise huvitava kirja Lipsukese meilile. Alguses mõtlesin, et see on see meie blogija Britt aga tundus imelik, et ta mulle inglise keeles kirjutama hakkaks.
Kui olin kirja läbi lugenud naersin ma lihtsalt diivanil siruli maas.
Kirja saatjaks oli märgitud täpselt tema ees- ja perekonna nimi nii nagu seda kirjutatakse aga emailil oli üks T perekonnanimes puudu. Ekstra veel kontrollisin üle vanast kirjast. :D

I’m sorry for this odd request because it might get to you too urgent but it’s because of the situation of things right now.

I’m stuck in London United Kingdom with my family. We came down here for a short vacation and i was robbed. The worst of it is that bags, cash, cards and my cell phone was stolen at GUN POINT. It’s such a crazy experience for us, we need help flying back home and the authorities here are not being 100% supportive but the good thing is we still have our passports and return tickets. We currently having problems paying off the hotel bills and also getting a cab to take us to the airport. Please, I need you to loan me the token amount of ( 2,700 euros ) Promise to refund you soon as i get home.

Thanks

Britt

Nice try fake Britt. :D

Nagu vanainimene katkise puusaliigesega!

Ma ei tea mis kamm nüüd on aga mul hakkavad vist jalad alt ära kukkuma. :D
Üleeile õhtul ei saanud ma voodist püstigi, puusaliigese kohapealt oli lihtsalt nii valus nagu mul oleks lahtine jalaluumurd! (mitte, et mul oleks kunagi ühtegi olnud aga noh…) Peale toetada ei saanud, põhimõtteliselt roomasin wc’sse üks jalg üleval nagu kuseval koeral! Kuidagi imelist moodi sain siis telekatuppa diivanile end siruli visata ja lihtsalt ägisesin valust. Iga väiksemgi liigutus tegi põrgupiina. Lamasin siis 10 minutit rahulikult ja lihtsalt mõtlesin, et siia ma nüüd suren.
Ja mis juhtus 10 minuti pärast? Ma tõusin sealt diivanilt püsti nagu poleks mitte midagi juhtunud! No arumaeisaa, kust see valu tuli või kuhu ta nii järsku kadus. See ei olnud nagu krambi moodi ka…
Samal õhtul oli mul põlvega sarnane lugu, võimatu oli peale toetada ja üldse ei saanud liigutada. Hommikuks oli see valu jälle enam-vähem kadunud.
Ja siis hakkas eile vasakult poolt selg rämedalt valutama. Iga pisemgi liigutus tekitav valu. Maseerimine ka ei aidanud. Magama jäin padi selja all ja väga pealiskaudselt hingates, sest muidu oli lihtsalt uskumatult valus olla.

Ja nüüd tuleb meelde, et kui ükspäev poes teksasid otsimas käisin siis kukkusin ma proovikabiinis kogu täiega ümber. No ikka nii ümber, et see proovikabiini metallist raam kus kardin peal on, liikus tükk maad seinast eemale. Müüa röögatas, et mis nüüd juhtus. Ma ei osanud midagi targemat öelda kui, et jalga lõi väga valus kramp ja tõdesin, et rasedate asi, peab rohkem magneesiumit-kaltsiumit pugima lihtsalt.
Aga tegelikult käis mul pahkluu kohapealt selline valus ragin läbi nagu ma oleksin just sealsamas püstijalu kreissaega omal jala otsast lõiganud. Täiesti tühja kohapealt.

Ma ei tea millest see jama on? Mingi vitamiini-mineraali-jumalteab mille-puudus? Või halb magamisasend? Võib-olla aitaks mingi rasedapadi? Ma tegelikult juba ammuilma (no paar nädalat) olen tahtnud ühte, sest see näeb lihtsalt nii mugav ja mõnus välja. Juba suht algusest peale ei saa korralikult magada, pean patju toppima igale poole. Relax mom’is on üks suht cosy looking, ma tahan seda! :D

Kas ma hakkan nüüd ära surema või? Kas mu laps peab nüüd emata kasvama? :(