Tag Archives: rasedus

Rasedusnädal: seitseteist

Posted on by
9

Kuigi jookseb juba VIIES KUU, siis ma ei tunne end eriti rasedana. Vahepeal oli raske liigutada ja kõht tundus meeeeletu, aga praegu on laps vist end keeranud-pööranud, sest palju kergem on olla. Vähemalt enda liigutamise osas.

Tegelikult on ta end kohe päris kindlasti keeranud, sest viimasel visiidil oli laps risti ja südamelöögid olid vasakul küljel. Nüüd on ta vist jalad all, sest südamelöögid on naba lähedal ja ”siblimise” asukoht on ka muutunud.

Ootan juba lapse liigutusi, aga midagi kindlat pole ma endiselt tundnud. Kuigi mingi väike siblimine nagu ikka oleks, aga mitte midagi sellist, nagu tol ajal juba Annuga mul oli. Ma ise kahtlustan, et ehk on platsenta eesseinas, sest paaril korral olen ma käega tundnud nagu mingit mullitamist, aga niisama ei tunne midagi. See ei kõla üldse loogiliselt, ma tean. Või ehk on asi keisri armis, mis tuimestab seda olekut seal. Ühel tuttaval oli samamoodi armiga emakas ja platsenta eesseinas, ning ka ei tundnud, kuigi käe all midagi ikka nagu oli… Arst ka imestas, et kuidas ma ei tunne, et tema kuulas doppleriga lapse südant ja sel ajal tundis. Märkis mulle veel rasedapäevikussegi, et tunnen liigutusi ja alles siis küsis, et kas ma ikka tunnen… No ei ütleks küll, et JAH MA NÜÜD TUNNEN. Ma ootan seda kõva pauku/mitu korda samasse kohta löömist. Enne nagu ei julge kindel olla.
Aga ega ma ei muretse, alles 17+nädal. Ja ma ju tean, et ta on seal ja ta on elus ja et tal on kõik OK. Kuigi noh, need liigutused oleks ikka mõnusad juba.
Enne naersin nende üle, kes kurtsid, et ’issandjumalküll, mul on juba 14.nädal ja MA IKKA VEEL EI TUNNE, kuigi teine rasedus!” Karma ma ütlen, karma. :D

Aga see kõik on minu jaoks ikka veel nii-ii-ii veider. Täiesti kreisi on mõelda, et järgmisel aastal, sel ajal, on mul juba kaks last. Pole nagu kohale jõudnud, et ma jälle rase olen.
Aga ikkagi tekib väike paanikahoog, kui mõtlen, et mõne kuu pärast pean ma juba sünnitama hakkama ja kuidas see kõik ometi sel korral läheb.
Ja mul pole peale mingi kipaka mängumati, Beebi#2 jaoks mitte midagi olemas. Kuigi aega veel on, siis raha kulub palju ka muude asjade peale. Suvel tuleb ju suuremalt remonti tegema hakata ja sinna alla matame me iga viimsegi sendi… Ja siis hakkan ma mõtlema mida kõike tegelikult beebile vaja oleks. Riided, korduvkasutatavaid mähkmeid juurde, uus vanker ja muu pudi-padi, mille peale kulub tegelikult kõige rohkem. Ma panustan sellele, et ootan lapse soo teada saamiseni, ning siis vaatan edasi. Annuga oli mul selleks ajaks juba pooled asjad olemas. :D
No ja siis muidugi see vana hea paanika, kuhu sünnituse ajaks panna Annu. Ja kuidas ta ometi lepib.
Ma nii loodan, et algus läheb nii, nagu Annugagi. Saan vähemalt enamuse ööst ära magada ja siis hommikupoolikul hakkavad valud. Ehk on siis õhtuks juba laps käes ja Annu saab meie juurde tulla/mees koju minna.
Ja kuidas hakkavad meie päevad-ööd peale beebi tulekut välja nägema…

Igatahes. Seda paanikat-jaanikat saan ma siin veel paar kuud õnneks ajada…

Enesetundest veel nii palju, et sel nädalal oli mul endiselt see masekas, kergelt ärritumine, emotsionaalsus ja muud toredad asjad. Tundsin end äärmiselt sitalt ja tundus nagu kõigil oleks minust täiesti pohhui…
Jumal tänatud, et see nüüd enamasti möödas on, kuigi eks neid tujude kõikumisi ikka on. Piisab vaid ühest valest sõnast ja ma olen mossis, ning tahaks ojasid nutta. Minu jaoks üsna uus asi, sest enne pole ma nii tundeline olnud.

Tundub, et ma pean end rohkem hoidma ja ikka leidma selle aja, et endale midagi tihemini suhu pista. Ma pean siiski kolme inimest toitma.
Pidevalt on hommikuti nii, et askeldan alles Annuga – peseme hambaid, teeme süüa jne, ning ma pole jõudnud veel enda peale üldse mõeldagi ja pilt tahab eest ära minna, süda läheb jube pahaks ja selline tunne, et kohekohe suren maha. Esimest korda juhtus see siis, kui ma peale ärkamist, peegli ees oma iganädalast kõhupilti tegin ja järsku hakkas nii-ii halb. Mõtlesin, et minestan. Täitsa ehmatas ära. Ja nüüd on see peaaegu igapäevane. Kui ei söö, on vägaväga paha olla.

Ma vahepeal juba veidi kahtlustasin, et ehk on mul ka probleem kilpnäärmega, sest väga paljud sümptomid kattusid. Aga mul ju alles kontrolliti seda… Igaks juhuks vast mainin järgmine kord ämmakale ka oma kahtlusi. Ilmselt olen lihtsalt liiga palju youtube vaadanud. Seal on üks naine, kes kaotas oma beebi 24.nädalal, sest mingi jama oli kilpnäärmega. Tol ajal ei osatud seda veel kahtlustada, aga nüüd avastati, kui ta uuele katsele läks ja meil on üsna sarnased tunnused. Pidev väsimus, kohutav masekas ja niisama kurb olek, kuiv nahk ja sügelevad silmad, lihasvalud, kiirelt kasvav kaalunumber jne… Tüüpilised raseduse tunnused, aga kuna meil on perekonnas ka soodumus selleks hädaks, siis mõistlik on ju kontrollida.
See kaalunumber on küll kahtlane. Ühe nädalaga kaks kilo juurde võtta (ja kolm sentimeetrit ümbermõõdus paisuda) ei ole ju reaalne. Eriti, kui ei söögi nagu midagi. Aga ehk ongi see koer sinna maetud – kui ei söö mõtleb keha, et peab iga raasukest säästma, sest jumal teab millal jälle saab…

Kui Annu ajal olin ma sellega õnnistatud, et erilist vetsu vahet sõtkumist ei olnud, siis nüüd läheb küll teisiti. Öösel ärkan vähemalt kaks-kolm korda ja mõtlen, et peaks vetsus käima. Aga üldse ei viitsi end püsti ajada, et end kahe supilusikatäie võrra kergendada.
Magamine on üldse raskem teadus. Käed surevad koguaeg ära ja tahaks külge keerata, aga teine pool pole veel õieti nagu ellu ärganudki… Ehk on asi patjades, mis on täiesti lödiks juba magatud. Need on meil ikka päris vanad ja rõvedad tegelikult juba. Tahaks korralikke sulepatju…

Aga ma tõmban otsad kokku ja lähen JÄLLE pissile. :D

Teile aga mu armsad, head vana aasta lõppu! Ja aitäh, et ikka käite siin ja kaasa jutustate. :)

Mis teil täna plaanis on? Kas oma mudilased veate ka öösel õue ilutulestikku vaatama, või magavad nad sel ajal juba magusat und? Ma mõtlen, et kui Annu niikuinii viimasel ajal enne südaööd magama ei saa, siis ehk võiks ka üle ma-ei-tea mitme aja end selleks ajaks õue vedada? Aga samas tundub nagu imelik nii väikse lapsega sellisel kellaajal kuskile kärutama hakata. Mis siis, et see on siinsamas, ümber nurga ja väike koht ka…

EDIT: Holy shit! Hakkasin postitust üle lugema ja tundsin liigutusi! Kolm korda andis mulle mütsu, samasse kohta! Mõttejõud on ikka vägev. Peaks nüüd hakkama mõtlema pidevalt, et tahaks bingoga suuremat summat võita või, et mees leebuks ja lubaks mul Sämmyile seltsilise võtta. :D

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: kaksteist

Posted on by
24

Ma kõlan juba nagu katkine plaat, aga seis on üsnagi sama ja mingeid erilisi muutusi sümptomites ei ole. Kõik läheb hästi ja vahel lausa unustan, et olen rase. Olen nii lõputult tänulik, et see rasedus nii kergelt praegu läheb.

Kuigi kui uriseda ja nuriseda, siis seljavalu on vahepeal päääris jube. Hommikul voodist välja veeredes on tunne, et hing jääb kinni, sest lihtsalt nii meeletud valud on seljas. J ajust vasakul küljel, kus ka laps põhiliselt on.
Iga liigutus teeb haiget. Ja nii ma siis siin lonkangi vahepeal mööda maja ning ajan Anni taga, ise hoian seljast kinni ja ägisen. Nagu oleks terve öö väga vales asendis maganud, või midagi…
Õnneks ravib seda korralik massaaž, mida ma vahel mehekeselt nõuan. Peale seda on päev-paar jälle natukene parem. Kuigi öeldakse, et see selja mudimine pole raseduse ajal hea (spas näiteks keeldutakse sulle seljamassaaži tegemast, kui ütled, et oled rase, või noh, vähemalt mul nii juhtus). Pidavat sünnitust esile kutsuma. Aga mina seda ei usu. See on umbes sama totter nagu see, et raseduse ajal ei tohi käsi üle pea panna või pesunööri alt läbi kõndida. Ma oleksin siis Annu juba ma ei tea millal sünnitanud, sest terve raseduse aja pidi vaene mehekene mind nonstop mudima…

Igatahes, kui see välja jätta, siis pole nagu häda midagi. Tüüpilised kõrvetised, rahutud jalad, väsimus, öösel pean vähemalt korra vetsu kooberdama jne…

Aga palju rohkem hakkab mulle muret tegema see, et mis saab siis, kui ma ükskord pean sünnitama minema. Kuhu ma selle Annu panen? Isegi, kui ta jääks kellegi teisega, peale minu või mehe, siis mul lihtsalt polegi sellist inimest, kellele teda jätta. Ja see paneb mind päriselt ka muretsema, sest ükskord on valud ja veed ja möllud ehk platsis ja ma ei tea kuhu poole ma nende tittedega siis jooksma hakkan. Sünnitangi kodus, diivani ees? :D
Kui oma lähimas haiglas saan ma Annu peale beebi sündi meie juurde perepalatisse võtta, siis Tartus seda võimalust vist ei ole. Ja ega ma ei tahaks ka Annut kohe peale sünnitust meie juurde. See kõlab ehk karmilt, aga ma arvan, et ma ei suuda juba esimesest hetkest kahe maailmanabaga tegeleda. Tahaks vähemalt päeva-paargi oma uue titaga harjuda ja niiöelda omavahel olla. Sest nii, kui me koju saabume, hakab trall pihta. Ma ei kujuta ettegi, kuidas Annu sellega lepib, et emmel on nüüd veel mingi pamp, kes on tema jaoks tähtis ja tema üksi polegi enam A ja O. Kuidas sa seletad pooleteise aastasele, et emme ei saa sulle nüüd ja kohe süüa anda, sinuga õue minna või mängima tormata?
Eks ma pean meie režiimiga ka tegelema, et see oleks kindlamalt sees, sest praegu on küll nii, et asjad käivad pigem tema järgi (tahab sööb, tahab magab – kindlaid kellaaegu pole nagu paigas). Mis pole tegelikult õige. Selle paika saamine aitaks kindlasti mul meie aega paremini organiseerida ja ei tekiks selline kaose tunne.

Ma mäletan, kui jube oli see aeg, kui mul polnud mitte õrna aimugi millal Annu sööb-magab-situb. Sel korral proovin beebi#2’le selle režiimi rutem sisse saada…

Oeh, ma tegelikult kardan seda aega väga. Ma ju näen, kui emmekas Annu on. Isegi öösel peab ta kindlasti minu kaisus magama, kui mees teda enda poole veeretab, siis hakkab üks kisa ja kära pihta, ning veeretatakse end ruttu minu juurde tagasi. Igaks juhuks kohe teisele poole mind, et jumala eest issi kätte ei saaks… Muidu pole tal enam mingit probleemi kasvõi terveks päevaks issi hoole alla jääda, magatakse, süüakse ja mängitakse, ning mina isegi ei meenu. Aga kui on valida kas emme või issi, siis hetkel olen ikka mina see kindel valik.
Mul pole mitte mingit võimalust teda kellegi teisega harjutada ka, sest ühtegi sellist inimest lihtsalt ei ole. Kõigil on omad tegemised. Kes käib koolis, kes tööl, kes lihtsalt elab teises Eesti otsas, kel on endal väiksed lapsed jne…

Ideaalne oleks, kui mul oleks keegi lähedane, kel on juba mõistusega laps(ed) (no kes ei ürita Annust hüpekat teha, et temast autoga üle sõita või ei tao teda ämbriga pähe). Annu jumaldab teisi lapsi ja kui keegi selline meil külas on, siis on tal minust täiesti kama kaks.

Ja siis mõtlen ma ka sellele, et kui ma ka leian selle inimese, siis ta lihtsalt ei ole valmis selleks, kui taibukas, kiire, aktiivne marakratt Annu on. See on vaid hetke küsimus, kui ta on juba mingi jama kokku keeranud. Ma olen märganud, et inimesed, kel pole (enam väikseid) lapsi, ei oska ette näha võimalikke ohtusid ja seda, kui kiiresti õnnetus juhtub. Näiteks see üks kord, kui toetasid ainult korraks kuuma kohvitassi kapi servale, või see kolm sekundit, mil jätsid keemiakapi ukse lukku panemata. Tema eest tuleb koguaeg kõike peita ja ära panna. Nii, kui tekib võimalus, siis on Annu platsis ja uurib asja. Tal on pättuste peale kullipilk. :D

Ilmselt mõtlen ma selle viimasega jälle üle, sest kui keegi usaldab sinu hoole alla oma ihuvilja, siis vast ikka hoitakse tal rohkem silma peal. Aga ma küll ei tea, kuidas mu sõbranna mulle kunagi oma poisipõnni hoida jättis, kui teadis, et mul pole absoluutselt kogemusi…

Mulle tundub, et aega jääb aina vähemaks ja ma pole veel mitte ühtegi probleemi lahendanud, mitte midagi beebile ostnud ega mingeid ettevalmistusi teinud. Kuigi mul on alles teise trimestri algus ja aega on veel ”maa ja ilm”…

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: üksteist

Posted on by
20

12n

Küll need nädalad alles lendavad, nagu väledad rebased. Alles ma kirjutasin siin oma kümnendast nädalast ju… Aga noh, samas ma ei kirjuta ju täpselt nädalase vahega ka. Tähendab, et kirjutan küll õigest nädalast, aga näiteks kümnendast nädalast kirjutan alles siis, kui mul juba 10+5 (üheteistkümnes nädal) ja üheteistkümnendast siis, kui 11+3 (nagu täna – kaheteistkümnes nädal).

Mul on tunne, et ma olen juba saabunud sinna õndsasse teise trimestrsse, kus hädasid väga enam/veel ei ole, sest olukord on endiselt sarnane. Olemine on üsna hea. Enam ei iivelda ja energiat on ka jälle rohkem. Vahel tekib tunne, et polegi rase – nõnda tavaline on see olek. Isegi magus on rohkem maitsema hakanud jälle, kahjuks. Nädala alguses oli tegelikult üks päev, kus oleksin tahtnud terve päeva voodis vedeleda – mitte midagi ei jaksanud teha, isegi mõte riidesse panemisest tundus õudne.

Kuigi väiksemad asjad ikka on, mis vahel meelde tuletavad, et kõik tavapärane siiski ei ole. Näiteks need tüütud kõrvetised, mis hetkel on veel leebed, seljavalud, mis on tegelikult juba praegu üsna vastikud. Vahel hommikul voodist välja tulles on tunne nagu ma oleksin juba 100-aastane, nii valus, et lööb hinge kinni. Kui järsult liigutan, siis löövad kõhtu valud – aitäh emakas, et sa kasvad ja mu lihaseid venitad. Ja aitäh neile hormoonidele, mis mul imetamise valusaks muudavad. Õnneks mööda seinu ma veel ei roni, aga esimesed tõmbed on ikka üsna ebameeldivad. Nagu alguses, kui rinnad alles oma uue eesmärgiga harjusid. Eriti tore on muidugi see, kui Annu lolli mängib ja muudkui võtab-laseb lahti-võtab-laseb lahti.

Uni tuleb ka õhtul ikka varem. Kui enne pidin end magama minema sundima, sest teadsin, kui jube muidu hommikul tõusta on, siis praegu ei jaksa ma ööund ära oodata. Hiljemalt kell kaksteist olen mina kustunud. Mees on pidevalt ”tige”, et ma ei suuda temaga filme lõpuni vaadata. Silmad lihtsalt ei seisa lahti.

Aga see uni ei ole teps mitte rahulik. Iga jumala öö, umbes 5 paiku, pean ma vetsu komberdama. Siis muidugi on pärast raske uuesti magama jääda ja siis hakkavad jalad tõmblema ja siis hakkavad mõtted uitama ja siis ma näen haigeid unenägusid ja siis ma ärkan üles ja karjuna mõttes ”mis kuramuse asi see nüüd oli!!!”
Ühel ööl nägin unes, et see kadunud poiss on end kuskile üles poonud. No nii tore on peale sellist pilti uuesti magama jääda…
Ükspäev nägin jälle, et olen meganoor, mingisse nolki armunud ja me külitasime kuskil aasal. Järgmine pilt oli see, et ma läksin haiglasse, et tema laps ilmale tuua. Aga siis tuli peale see tüüpiline ”otsin vetsu, sest päriselt on ka pissihäda” hetk, ja ma komberdasin mööda haiglat, otsides vastavat ruumi. Ühel hetkel ikka läksin tüübi juurde tagasi, aga tal oli juba laps käes ja ta üritas talle pudelist piima anda. Ma siis küsisin, et miks ta nii teeb, ma annan ju rinda? Ta ütles, et ise ma kadusin ära…
Siis läksin ma uuesti vetsu otsima ja tagasi tulles üritas see tüüp juba lapsega jeed lasta haiglast. Ma siis ajasin neid mööda koridore taga ja lõpuks jooksin isegi auto järgi. Mäletan, et nad hakkasid eest ära saama, aga siis sain ma mingi mompoweri laksu ja turbotasin neile järele. Sain auto kätte ja lõmastasin selle (???). Aga auto oli tühi. Laps ja nolk olid hoopis kõrval sõitvas autos. Lõin sel siis klaasi sisse ja haarasin oma ”lapse”, ning kukkusin teda kussutama. Seda kõike muidugi sõidu pealt. Mu beebikene oli muidugi tegelikult BANAAN! ….
Kui auto peatus ja tüüp sealt välja komberdas, küsisin temalt, et miks ta lapse minema tahtis viia? Ta ütles, et ema käskis.

Mis on kõige veidram unenägu, mida te näinud olete?

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

 

Misasi see nüüd oli? Kuklavoldi ultraheli, ebameeldiv arst ja täielik segasummasuvila

Posted on by
41

Käisin täna siis ultrahelis, mis nagu mina aru sain, pidi olema kuklavoldi oma. Aga noh, seda see nüüd kindlasti ei olnud. Pigem nagu lihtsalt kontroll,e t ‘jajah, ok, laps on elus – palju õnne’.
Selle järgi on mul rasedust keskmiselt 12 nädalat + 3 päeva. Näitas ka 12+6 ja 12+5 jne. Peaaegu kaks nädalat rohkem, kui eelmise UH’i järgi. Aga keskmiselt siiski 12+3. Laps oli alguses tema mõõtmise järgi 6 cm pikk (ehk siis 12+6) aga, kui imestasin, et mul peaks olema alles 11+1, siis mõõtis uuesti ja sai 5,4 cm (12+3). Ma ei tea mitusada korda ta teda mõõtis seal. Ma ei saanud vapsee aru midagi.
Kui ma küsisin, et kas ta mõõdab kuklavolti ka, siis ütles ta mulle, et pole mõtet… Aga noh, see ehk siis sellepärast, et arst pidi mind saatma triple testile, vist? Ja see on vist täpsemgi nende downi jms riskide suhtes?
Aga no eriline tipp oli muidugi see, kui ta ütls, et ta ei saa lootemuna mõõta, sest see näitab nagu muna oleks väiksem, kui beebi ise. Mis pole mitte kuskilt otsast muidugi võimaliki… No ja sellist asja peaks siis tõsiselt võtma või?

Peale seda läksin üles korrusele arsti juurde edasi.
Esimene asi, kui kabinetti astusin, käratas arst mulle ”kellaaegadest tuleks ikka kinni pidada!” Ma suht jäin nagu soolasambaks ja kokutasin, et aga ise ta ei pannudki mulle mingit kindlat kellaaega, ütles vaid, et tuleksin siis, kui ultrahelis käidud… ”Asooo, siiis” vastati selle peale ainult.
Läksin siis edasi ja istusin toolile maha. Põhimõtteliselt esimese asjana küsis mu vanust, ja kui ma talle vastasin, siis hea, et ta silmad ikka pähe jäid. Ausalt, ma olen nii-ii väsinud sellest, et mind peetakse pooletoobiseks, sest ma olen noorem, kui enamus teisi emasid (no lugege edasi).
”No kuidas teil siis läheb ka?” ja eks ma siis rääkisin, et rahutud jalad piinavad jubedalt, magadagi ei saa, kuigi võtan magneesiumit ja vägagi palju. Apteekri sõnul liigagi palju ja tema soovitas mul arstile rääkida ja mingeid vereproove küsida, et kindlaks teha mis puudus mul olla võiks. Selle jutu peale ütles arst mulle muidugi, et kannatagu ma aga ära. Mida tema teha saab, kui ma juba võtan eleviti, kus on kõik vajalik sees? Hmmmm, ok siis. Ega jah, milleks ometi mingite proovide võtmisega aega ja raha raisata, et kindlaks teha milles probleem on, kui saab ignoda?
See kõlab juba täpselt sama idiootselt, kui see, kui ta mulle eelmise rasedusega ütles, et ma pean tupeseene ÄRA KANNATAMA. Ei no tõesti.
Siis võttis omast peast mingeid teoriaid ja lihtalt, ma ei teagi… Küsis, et kas mul iiveldas ka (kaal on alla läinud). Vastasin, et jah, veidikene küll. Ja siis hakkas tootma ”no siis on ju loomulik, et kui pidevalt oksendasite, ei saanud ehk vitamiinid imendudagi ja mida te siis tahate, ahh?” Kui ütlesin, et ma ei oksendanud, vaid ainult iiveldas, siis ainult möhhitas ja vahtis ekraani edasi…

Ja no kui ma hakkasin talle seletama, et see aparaat pani seal all vist segast, sest arst ei saanud lootemunagi mõõdetud, hakkas ta jälle põhimõtteliselt karjuma ”EGA SEE MINGI RAKETITEADUS EI OLE, EKSOLE?!” Ta nagu isegi ei viitsinud lõpuni kuulata, mida ma öelda tahtisn. Sel hetkel viskas mul tõesti üle ja oli tunne, et tõusen lihtsalt püsti ja kõnnin minema.
Tagatipuks sain veel selle eest ka sõimata, et ma pole rasedakaardil ära täitnud lapse isa andmeid…

Kui ta ütles, et kolme nädala pärast siis näeme, tahtsin ma küll naerma hakata ja ”tänan, aga tänan ei” öelda. Kahju, et ma
sellele arstile uue võimaluse andsin. Kahju, et mul pole siin ühtegi normaalse suhtumisega arsti, kelle juurde minna. Kahju, et mu eelmine arst enam siin kedagi vastu ei võta. Kahju, et ma pean nüüd Tartus käima hakkama. Kahju, et ma endiselt ei tea kui suur mu laps on.
See kaks nädalat võib lõpus mõjutada nii-ii palju! Kui ma pean näiteks minema esilekutsumisele, siis on kaks nädalat ikka meeletu vahe! Kahe nädalaga võib platsenta juba halvaks läinud olla, või siis täiesti vastupidi – jumala toores olla. Kui arstid arvavad tänu sellele ultrahelile näiteks lõpus, et mul on juba 42 nädalat täis, kuigi tegelikult on alles ehk 40, siis see tähendab, et nad hakkavad esile kutsuma, kuigi lapsel oleks veel mitu nädalat aega ise sündima hakata jne… See on absurd. Hommepäev helistan Tartusse ja panen sinna mingi aja. Soovitage mingit head arsti mulle, kes oskab muud ka teha, kui niigi mures raseda peale karjuda?

Ma ootaksin ikka arstilt, et ta kuulaks mind ja tunneks natukenegi huvi, kuidas ma end tunnen, otsiks probleemidele seletusi ja lahendusi, mitte ei käsiks ÄRA KANNATADA. Vot selline on siis Dr. Annemari Ojamaa!

Ja no selleni ma veel ei jõudnudki, et arstile rääkida, kuidas mul vahepeal juba praegu emakas kokku tõmbab. Või ma ei tea mis jama see on. Vahel, kui selili laman, siis on küll selline tunne, aga kuna emakas on veel piisavalt väike, siis on nagu raske aru ka saada… Selline pingutuse ja raskuse tunne… Ma ei oska seletadagi. Selles raseduse staadiumis pole see kindlasti normaalne! Ja no siis veel sellised selja- ja kõhuvalud, et eile ma näiteks ainult keerutasin ja siplesin öösel. Vahepeal käisin mööda maja ringi tuiamas,s est rahutud jalad tahtsid hulluks ajada. Mina või keset ööd jooksma! Aga noh, eks ma KANNATAN ÄRA. #absurd :D

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kümme, kõhupildid

Posted on by
8

Ja juba ongi täis kahekohaline arv nädalaid. Milline kergendus! Kuigi ma ootan järgmisel nädalal toimuvat ultraheli väga suure elevusega, siis on mul ikkagi hirm ka sees. Pole ju last juba 6 nädalat ultrahelis näinud. Isegi see ei rahusta mind täielikult maha, et ma kuulen ta südamelööke läbi doppleri. Ehk kujutan ma seda endale ainult ette ja tegelikult on need kiired löögid ma-ei-tea-mis? See poleks üldse loogiline, aga noh, ikka ju natukene kardad enne suurt uuringu.

Viimane kord, kui last nägin, oli ta lihtsalt üks vilkuv kera, aga nüüd peaks ta juba välja nägema nagu väike inimene. Beebigrupis pani üks oma UH’i pildi üles ja ma vaatasin seda suu ammuli. Uskumatu, et minu sees on ka samasugune väike inimene…
Selle pildi ”varastasin” netist, aga gruppi pandud pilt oli väga sarnane.

Mul on tunne, et ma räägin juba kolmandat nädalat sama juttu, seega üritan need sümptomid kiirelt ja kergelt kokku võtta, ilma, et tuleks kilomeetrine tekst, mis on põhimõtteliselt coy-paste eelmisest ja üle-eelmisest nädalast.

Sümptomid: Väsimus, jõuetus, midagi teha ei jaksa, kõhuvalu, seljavalu, kerge iiveldus (vahel on, vahel ei ole), kõrvetised, isutus, süda puperdab, kergelt ärritumine. No need on sellised põhilised. Mis ei tähenda, et kõik esineksid korraga või üldse igapäevaselt. Millegipärast on nii, et nädala alguses olen rohkem kummuli ja siis nädala lõpus tuleb jälle energiat, nii, et jaksan koristada, kokata ja jalutadagi. Aga no vahel on küll selline tunne, et sure või ära, aga mina end liigutada ei suuda. Ja siis ajab nii endast välja, kui teed lõpuks läbi surma midagi ära ja kõik ühe hetkega ära nullitakse. Pesed põranda ära ja siis tuleb Teatud-Kahejalgne-Bravuuritar, ning kallab sinna oma pudru kummuli (mida sa oled ka muidugi silmad kinni, läbi suremise teinud). :D

Sel nädalal oli ka GTT. Ma ei tea kas ma siin rääkisin? Vast ikka rääkisin…
Hetkeks olin kindel, et rääkisin, aga nüüd ma jälle ei tea. Minge lugege siis facebookist lisaks, sinna kindlasti kirjutasin. Igatahes, passisin pool päeva haiglas, Annu oli oma isaga kodus ja mängis inglit (tüüp sai kuurist rahumeeli puid tuua, süüa teha, isegi kiirelt pesemas käia (!!!) ja Annu ei teinud teist nägugu, mängis rahumeeli OMAETTE, nagu WTF?!). Testi vastused olid kõik ideaalsed ja rohkem ma sellega (hetkel) oma pead vaevama ei pea. Muidugi ”lohutati” mind, et ehk saadetakse hiljem uuesti seda jama tegema, mõndasid olevat saadetud. Ma loodan, et ei.

Janeli Nirgi (@janelinirgi) • Instagram photos and videos 11420842_457524437791320_10023867_n

Mis siis veel. Kaalus ma juurde võtnud ei ole, pigem on kilo alla läinud. Ostnud ma veel midagi ei ole. Ei tegelikult valetan, mängumati tellisin küll ära, sest sain väga odavalt. Loodan, et see on normaalne ka.
Muidu plaanin asju ostma hakata siis, kui sugu on kindlalt teada. No nüüd võite öelda, et kindel on sugu alles siis, kui laps käes, aga ma julgen ikka 3D ultraheli usaldada (umbes 25ndl tahaks minna). Enam ma sinna lõksu ei lange, et looteanatoomia UH’i usaldan. Korra juba sain üle, aitab kah.

Heheee, mis ma maximast sain. Mugavaim asi eveeeer!

Heheee, mis ma maximast sain! Mugavaim asi ever!

Kui küsite, et kumba me tahame, siis mõni nädal tagasi oleksin veel öelnud, et jumala savi, peaasi, et terve beebi. Kui tüdruk, siis imeline – Annul oleks väike õde kellega nukkudega mängida ja hiljem riiete pärast kakelda. Kui poiss, siis ka imeline – saaksime mõlema kasvatamise kogemuse ja oleks niiöelda ”komplekt koos” (nõme väljend!). Nüüd aga hakkan poisi poole vist kalduma. Seda muidugi tänu mehele, sest tema vist tahab nüüd poissi. Samas on mul silmade ees ka imearmas pilt sellest, kuidas mu kaks pisipiigat nukumajas askeldavad ja mulle teepidusid korraldavad. :D
Nii, et ma nüüd ikkagi ei tea… Tulgu, mis tuleb!
Mees ütles hästi, et mina saan Annu peal oma lapsepõlve fantaasiaid rakendada ja talle muretseda asju, mida ma soovisin, et mul väiksena olemas oleksid olnud, ning nendega nüüd tagantjärele mängida. Aga kui me poja saame, siis saab tema sama teha ja kasutada vabandust ”ma ostan lapsele” (ja siis mängib tegelikult ise, lapsele ütleb, et oodaku, issi kord on). :D

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!