Tag Archives: wtf

Pikanäpumehed Tallinnast – nahaalsuse tipp

Posted on by
4

Kui me Tallinnas käisime, ostsin mehekesele Vana Tallinna raamatu. Ta on mul Vana Tallinna fänn, veits.

Enne ostmist veel vaatasin, et raamat on veidike vigastada saanud. Ühes nurgas oli mõlk ja kilel, mis raamatu ümber on, olid täkked ja muljumisjäljed. Mõtlesin veel, et kas üldse ostan, ehk leiab mujalt ilusama, aga siis meenus, et mul pole aega enam seda otsima minna. Kassasse jõudes veel küsisin müüjalt, et kas neil on taolisi raamatuid ehk veel, et vahetaks ringi. Ei pidavat olema. No ok, mis siis ikka.
Koju jõudes näitasin raamatut veel sõbrannadele ka. Üks ütles siis, et ”ah, tema oleks allahindlust nõudnud – raudselt oleks saanud”. Tagusin endale mõttes käega vastu pead ja mõtlesin, et miks ma ometi ei küsinud. Ehk olekski jopanud.
Sõbrannad tahtsid näha mis raamatu sees on, seega kakkusin selle kile raamatu ümbert ära. Ja suur oli mu üllatus, kui raamatut avades oli sealt pastakas puudu! Esilehel oli lehe keeramisest veel korts ka (nüüd mõtlen, et miks ma ometi ühtegi pilti ei teinud – algusest peale oli ju kindel laks see, et blogin hiljem antud vahejuhtumist.

Ja loomulikult olin ma kassast väljudes tšeki kohe prügikasti lennutanud! Aga üritada ju ikka võib, ning tahtsin poodi naasta. Kuna kell oli juba palju, ei saanud ma samal päeval enam tagasi minna ja järgmisel päeval oli blogiauhindade jagamine – siis oli vaja juba sättida ja kädistada, polnud enam aega arveid klattida. Aga päev peale galat läksin ikkagi tagasi, loota ju võib.
Minu suureks üllatuseks printis müüja, peale täiendavate küsimuste esitamist (mis kuupäeval ja kellaajal ma raamatu ostsin ning millisest kassast), mulle tšeki uuesti välja ja lubas raha tagasi anda. Aga siis selgus, et neile oli just saabunud uus laar raamatuid, ning ma sain samasuguse korraliku asemele valida. Olin vägagi üllatunud ja rõõmus, sest poodi sisenedes olin kindel, et ilma tšekita saadetakse mind kukele, nagu on juhtunud mitmel korral enne seda. Aga see müüja vaevus turvalinte kerima ja minu tšekki andmebaasist otsima! Tahaks teda tänada ja kiita, aaaga kahjuks ei märganud ma ta nime vaadata/meelde jätta… Igatahes, aitäh sulle!

Mis paneb mind aga kõige rohkem imestama – kes pagan läheb ja varastab nii nahaalselt mingi pastaka? Ja kuidas ta vahele ei jäänud? See ei ole mingi 20 sekundi projekt. Kui mina seda kilet maha üritasin saada, läks mul ikka jupp aega enne, kui alla andsin ja kile lihtsalt teibitud kohast lahti lõikasin. Nüüd tagantjärele on siis selge miks kilel need täkked ja muljumisjäljed olid…


Kas teil on mõni taoline lugu jutustada? Kas teilt (teie tuttavalt) on midagi varastatud? Ehk olete te ise kunagi varastanud? Mina näiteks kunagi paari aastasena varastasin mingi dušigeeli – no lõhnas nii hästi ja vanamees polnud nõus seda mulle ostma. :D

P.S Faking bullshit! Kirjutasin seda teksti kaks korda, sest esimesel korral, kui ”avalda” vajutasin, kadus kõik täiesti lambist ära! Loomulikult polnud seda ka draftis, kus tavaliselt kõik automaatselt salvestub. No niiniii kurjaks sain, et kirjutamise isu kadus täiesti ära – seda on vist ka antud tekstist näha. Nagu läbi kõrre vägistatud teks! Vot, sellepärast ma ei harrastagi ”pastakast imetud” tekstide kirjutamist, ning kirjutan siis kui endal tuju on ja sulg jookseb…

P.P.S. NEVER ärge guugeldage ”perseaugu”, ega avage esimest linki mis teile vastu vahib…

 

Uutest postitustest ja vahemärkustest teavitab facebookis Lipsukese fännileht, mis asub SIIN!

1465180_470966163021115_991547554_n

Me vaatasime porri!

Posted on by
12

Mu mehekesel on viimasel ajal selline tore komme, et enne filmi ”ostmist” ta treilerit vaadata ei viitsi. Lihtsalt…pealkirja järgi valib. Seega vaatasime me ükspäev sellist filmi nagu ”Muck”.

Esimesed kümme minti üritasin ma selgusele jõuda kas me vaatame soft porri, või mis pagan täpselt toimub? Mingi pesus kummipart komberdab mööda sood ringi ja karjub appi. OK!
Kuskilt põõsast vajuvad järsku välja tema sõbrad. Üks tüüp on üleni verine ja suremas. Aga sealjuures tegi ikka seksistlikke nalju ja üritas tibidele kätt püksi ajada. Siis oli seal veel üks eit, kelle pükstest oli saanud seelik. Selle neiukese kõige suuremaks hädaks oli see, et tema mees (? päris saigi aru kes kellega…) kaotab liiga palju verd ja pärast ei jagu teise aju jaoks piisavalt.
Paar nende sõpra oli juba enne filmi algust kuhugile kadunud, aga mis, kus, kes, miks – pole õrna aimugi. Või miks need kaks tšikki poolpaljad olid? – see mõelge ise juurde!

Komberdasid nad siis mingi uhke maja juurde. Munesid seal ikka mõnusa aja. Hea, et veel pitsat ei tellinud… Arutaisd, et kas minna sisse, või mitte? Äkki kutsutakse mendid – mis siis saab? Naersid ja kõkutasid, ei olnud neil kuskile kiiret. Mis siis, et kaks nende sõpra olid juba teadmata põhjustel surnud, üks tüüp oli verest tühjaks jooksmas, kummipardid surnuks külmumas (nagu nad ise väitsid) ja üks paarike elas mokkapidi koos, sest too noormees, ainsa terve meesterahvana, pidi minema abi kutsuma. Enne jõudis muidugi too vigastatud kiimavend paar ümber augu nalja teha, ning ära märkida, et mõtleks kui kahju, kui nad nüüd kõik surma saavad ja tüüp ei näekski oma naist kunagi paljana.

Lõpuks lõi siis kõige õblukesem kummipart ukse sisse ja nad läksid ”sooja”. Pesus tšikk värises nagu haavalehekene, aga teki alla ronis ikka nii, et tissid olid paljad ja tekk oli ainult poolenisti jalgade peal – no tal on ju ilmselgelt NII külm!
Siis lõpuks läks too ”terve ja tugev” noormees abi kutsuma, ning tema neiuke jäi majja, teiste juurde, ja hakkas ema Theresat mängides mööda maja vajalikke asju kokku otsima. Suundus keldrisse, ning sai seal hillbillide käest reipi. Pärast visai ta alasti keha läbi akna, otse tema noormehe jalge ette.
Õbluke kummipart läks üles korrusele duši alla ja etendas seal korraliku show – hööritas ja eputas peegli ees, seebitas ja mudis end iga nurga alt, kuni lõpuks nägi aknast, et kummipart nr üks ja haavatud kiimavend saavad õues hillbillide käest kirvest. Hakkas vannist välja astuma ja kukkus kõhuli – ma juba poolenisti ootasin, et kaotas teadvuse ja sai mälukaotuse! Aga ei! Hoopis jooksis trepist alla ning sai kirvega kõhtu!

Mingil ime kombel õnnestus kummipart nr ühel ikkagi põgeneda (endiselt pesus!), ning ta jooksis kuskile väikesesse uberikku peitu. Oleks siis vähemalt tule kustu pannud, või midagi, aga kus sa sellega. Ega pimedas poleks ju rindu kah näha olnud.
Hillbillid leidsid ta sealt muidugi üles. Hirmunult jooksis tšikiita õue ja hakkas ümber nurga Mr. Hillbillit luurama. Aga ootamatult ründas Hillbilli neiut hanguga! Neiul õnnestus hang enda kätte saada ja Mr. Hillbilli kukkus vabatahtlikult, nagu küpse õun, hangu otsa. Neiukene sai muidugi ülepeakaela veriseks (nägi küll rohkem välja nagu tavott). Neiukene tõusis raske ohkega püsti ja ehmatas endal vist püksid täis, kui kuulis klõpsatust. Jäi hirmunult ringi vaatama, kuni vihmuti (üks ainus, ja seegi tema juures!) tööle hakkas, ning neidise peale pritsima hakkas. Kummipart muidugi hakkas vee all end hõõrutama ja ”pesema”. Nautis täiega oma jääkülma duši seal. Ja mingil imekombel oli talle jalga ilmunud… Ei mitte püksid, vaid KUMMIKUD! Kummikud leidis, aga riideräbalaid mitte? Hmmm…

Samal ajal oli ”terve ja tugev” noormees kuskile asulasse jõudnud, ning suundus baari. Esimese asjana hakkas kari eitesid ”dibs” karjuma, kui tüüpi nägid. Selle asemel, et esimeselt ettejuhtuvalt inimeselt telefoni küsida, läks tema end vetsu pesema! Muidugi võttis särgi seljast ära ja tegi naistele ka väikest showd. Muidu tuiavad seal filmis ringi ju ainult alasti naised…
Lõpuks sai siis ühelt eidelt telefoni ja helistas oma nõole. See nõbu pidutses aga ühe tumedapäise kummipardi ja oma sõbrannaga, kuskil väljasurnud baaris. Nõbu ajas mõlemale eidele kätt püksi… Kummipart suundus vetsu ja hakkas seal rinnahoidjaid proovima. Tal oli neid vähemalt 5-6 paari kaasas… Et nagu. Kes kurat läheb paari jooma ja siis võtab mingi sada komplekti pesu kaasa? Et nagu… Ok. Midaiganes.
Enivei. Nad kolmekesi siis asusid sealt väljasurnud baarist teele, et ”terve ja tugev” noormees, koos oma 4 sõbraga, peale võtta.
”Terve ja tugev” noormees läks muidugi sealt baarist minema ja hakkas lambist mööda asulat jooksma. Maju oli ümberringi tohhujaaa… Jõudis siis selle majani, kus tema sõbrad olid. Nüüd oli see maja keset asulat põhimõtteliselt. Mõtleks, kui lahe, lendav maja! Endalgi oleks sellist vaja.
Jõudis siis sinna hoovi ja tema jalge ette maandus too alasti girlfriend. No vähemalt nägi ta lõpuks paljana kah ära…

Samal ajal jõudsid tumedapäine kummipart, kiimavend nr kaks ja pühaliku olekuga sõbranje ka sinna fucked up linna, ning sattusid juba kokku hillbillidega. Neli hillbillit seisid neil, hangud käes, tee peal ees. Noored arutasid autos, et huvitav mida küll teha, kas need imelikud tüübid on tapjad (ei, nad on kindlasti suvepuhkusel olevad jõuluvanad), kas peaks neist üle sõitma või lihtsalt otsa ümber pöörama? Lõpuks jõudsid otsusele, et neile vist ikka ei meeldi see asi… Ohjah. Nii kaua kuni nemad oma sõjaplaani arutasid, hakkasid hillbillid juba nende poole jooksma. Vot siis alles läks paanika lahti. Asi oli lausa nii hirmus, et kisava kummipardi hüplevatest tissidest oli ka vaja üks, natukene liiga pikk, kaader teha.
Hillbillid jõudsid autoni, mis muidugi ei käivitunud enam, ning tagusid sel aknad sisse ja tirisid noored välja. Kummiparti hakati kohe alasti kiskuma, teisi hoiti lihtsalt kinni. Kiimavend hakkas Chuck Norrist mängima ja tagus ühe hillbilli kummuli. Järsult, ja täiesti lambist, lendas auto katuse peale. Lömastades mitu hillbillit ja tolle tumedapäis kummipardi. Kiimavend oli auto pärast ka rohkem endast väljas, kui oma lömastatud girlfriendi pärast. Sõbranje suurim mure oli aga hoopis see, et tal pole piisavalt riideid seljas.
Mõni sekund hiljem lõi kiimavend juba oma sõbrannale külge, ning andis talle laksu vastu kanni. Ja nad hakkasid rõõmsalt edasi jooksma.
Täiesti lambist leidsid nad, keset üsnagi suurt asulat, õige maja ja tolle tüübi, kes oma alasti girlfriendi kõrval ulgus. Vaidlesid veits selle üle kellele oleks pidanud tegelikult ikka helistama, vahetasid paar hoopi, ning läksid sõbralikult majja sisse, et relvi ja alkot otsida.
Täiesti lambist vajus sisse pesus kummipart, ning hakkas sonima ja oli nagu uimas narkokoer.
Ja siis saabusid hillbillid, ning tapsid pesus kummipardi ära.
Kiimavennale tõmmati pael kaela, ning ta lendas mingi kolmekümne meetri kõrguselt vastu maad. Tõusis püsti, pühkis tolmu põlvedelt ja hakkas viie hillbilliga kaklema, nagu fucking kung fu panda!

Ma ei saa aru mis värk neil hillbillidel särkidega on. Koguaeg kisuvad neid kõigil seljast ära. Ehk on kadedad, et neil pole? Japp, ka nemad jooksevad seal peaaegu paljalt ringi.

Lõpuks põgenevad alles jäänud noored sohu, ning kiimavend ja süütu ilmega sõbranje leiavad üksteist.
Aga loomulikult ei pääse nad ilma veel ühe hillbilliga kohtumiseta. Tüübid hakkavad seal selle albiinost vägistajaga maadlema, ning korraldavad uhke veeshow. ”Terve ja tugev” noormees jääb teadmata kadunuks. Värske noorpaar hakkab käsikäes minema kõndima ja soo nende jalgade ees muliseb, nagu kuumaveeallikas. Kiimavend nendib, et ”no see nüüd küll hea märk olla ei saa”. End of the story.

No nii lambi koha pealt lõppevat filmi pole mina enne näinud…
Ohjah. Mis ma oskan öelda. Rohkem ei vaata ma kunagi ühtegi filmi, enne vähemalt imdb’d kontrollimata. Oleks vaevunud seda tegema, oleksime näinud, et too film sai vapsutavad 2,6 punkti 10’st. See oli selline saast, et isegi korralikku treilerit ei õnnestunud mul leida. Ainus mis veidikenegi näitab filmi olemust on SEE videolõik. Sealt näeb kohe mitu stseeni ära, millest ma räägin (k.a. selle vihmuti oma). No vähemalt on meestel midagi vaadata, eksole. :D
See oli selline kräpp, et pooleli ka jätta ei saanud, sest tahad ju teada KUI palju ajuvabamaks veel minna saab?

Kas teie olete kunagi mõnda taolist vägavägaväga halba filmi vaatama juhtunud? Millest see rääkisa? Ma olen näinud veel selliseid ajuvabadusi nagu sharknado (haid lendavad ringi ja hammustavad inimestel päid otsast ära) ja zombeavers (selle kirjeldamiseks pole maailmas piisavalt sõnu). Suur aitäh mu bff’ile, kes harrastab selliste haigete asjade vaatamist! :D

Uutest postitustest teavitab FB fännileht Lipsuke – klikka SIIA!

Ega karma pole naljaasi

Posted on by
Reply

Nägin täna lõustaraamatus ühte tuttavat halamas: “Küll see maailm on ebaõiglane koht, miks tema peab nii palju haiget saama – mida ta ometi nii kurja teinud on?” Ütleme nii, et ma vana, kuri mutt itsitasin küll täiega pihku.
Nimelt on too tšikk ikka selline puuk, et karju appi. Neid lugusid ja tegusid on ikka tohutuuuult, aga kuna ma pole kellelgi jalgu hoidmas käinud, ega ise midagi pealt näinud, siis nendest ma parem ei räägi. :D

Kunagi, kui me alles väiksed olime, ja ma ta pahaaimamatult endale külla kutsusin (sest ta oli meie koolis uus ja ma tahtsin sõbralik olla!), rottis ta mult mingi kolm paari kullast ja hõbedast kõrvarõngaid ära (mis olid kingituseks saadud, muide), sel ajal kui ma vetsus käisin. Ma ei julgenud oma emale öelda, ning ammugi mitte ei julgenud ma tollele tšikile midagi öelda, sest ta oli minust mitu aastat vanem (aga käis samas klassis – khmkhmk) ja umbes poole suurem (:D) Aga wtf, ma kutsun su heast südamest külla ja sa rotid mu tagant nõnda naglalt?
Ükskord varastas ta kooli garderoobist mu megalahedad kindad ära, ma JUST olin need saanud. Päris ei olnud tige noh…
Ja siis oli veel selline lugu, et ta ajas mu tolleaegsele ”elu armastusele” mingit saasta (jumal seda enam mäletab mida) ja pani ta reidis mu vv’ks, ajal kui ma õpetaja juures midagi küsimas käisin (mingi arvutitund vist oli ilmselt?). Karta on, et tüüp enam never mu poole ei vaadanud ja minust suuuuure kaarega mööda käis. :D
Aga kõige nahaalsem tegu, mis ei lähe mul vist iial meelest – tšikk pätsas mu botased ära ja siis tuli nendega mulle uksetaha!!!

Lugejakiri: Ma oleksin end hirmust peaaegu täis lasknud!

Posted on by
15

Mõnda aega tagasi kirjutas mulle üks lugeja, ning kuidagimoodi jõudis jutt ühe huvitava seigani…
“Kui ootasin oma esimest last, sain tutvuste kaudu ühelt naiselt lamamistooli. Lihtsalt niisama andis. Ütles veel, et tal hea meel, kui lahti saab, pidavat teine tal jalus vedelema. No mis siis ikka, ega kingitud hobuse suhu pole viisakas vaadata.
Oli teine veidikene räsitud, aga muidu täiesti töökorras ja ega laps niikuinii ei tohiks seal toolis väga kaua istuda. Kasutusaeg on ka lühike, max pool aastat. Pigem ostan selle raha eest lapsele midagi muud vajalikku.
Kui poeg oli sündinud, sai lamamistoolist täielik hitt! Ükskõik mis tuju lapsel oli, või kui suur kurvastus parasjagu peal oli, aitas alati lamamistool. Oma esimese naerugi tõi ta kuuldavale just seal istudes. Ja edaspidi lõkerdas poeg seal, nagu karussellil.
Kord sõbrannal külas olles, tikkus pojale jonn peale, ja kuna neil oli täpselt samasugune tool, mõtlesin proovida, kas poeg ehk rahuneb, kui ta sinna asetan. Sel korral asi ei funganud, tool oli oma võluvõimed kaotanud. Mõtlesin, et no ju siis uus ümbrus häirib teda.
Alguses ei leidnud ma selles midagi kummalist, aga kui ükskord juhtusin sama tuttavaga juttu puhuma, kellelt tooli sain, pidin kreepsud saama, kui ta moka otsast mainis, et tool on  pärit ühelt tema tuttavalt, kelle beebi suri. Olevat see algusest peale tollegi beebi lemmik koht olnud.
Mu peas hakkasid kohe ketrama kõik need korrad, kui panin nutva lapse sinna tooli “mängima” ja ta sekunditega rahunes. Meenusid kõik need korrad, kui laps toolis olles kätega vehkides tühjusesse vaatas ja südamest naeris. Kõik need korrad kui loomad toolist suure kaarega mööda käisid, või toast põgenesid, kui tool täiesti lambist tööle hakkas. Seda juhtus korduvalt ja korduvalt ja korduvalt. Lõpuks ma lihtsalt harjusin ja mõtlesin, et see tool on veits vigane. Kasutatud asja värk.
Kusjuures, esimest korda, kui see juhtus, oleksin ma end peaaegu täis sittunud. Lähen mina rahulikult vetsu poole, läbi elutoa. Kõik on pime. Ja järsku hakkab lamamistoolil muusika mängima ja tuled vilkuma! Ma kiljatasin nagu surm oleks silme ees ja pagesin vetsu. Mees ehmatas ka end üles ja ruttas vaatama milles asi on. Mina suutsin ainult läbi ukse ”see kuradi lamamistool!” kägiseda. Mees ei saanud mõhkugi aru. Tool oli vait jäänud. Tuba oli pime… “

Pole vist vaja öeldagi, et mina oleksin ilmselt oma majale tule otsa pannud, kutsunud Nastja, Sergei ja kolm pöialpoissi vaime välja ajama, ning selle tooli õue peal põlema pannud. Ise veel umbes neli korda aknast välja hüpanud ja päripäeva, ümber põleva maja, seitse tiiru teinud.

Ja jumal tänatud, et selle lugejaga rääkimise ajal oli öö, toad olid kottpimedad, mul oli RÄME pissihäda ja ma hakkasin endale ette kujutama surnud beebisid. Ma pole vist elus nii kiiresti kikivarvukil jooksnud…

Kas teie usute kummitusi või üldse mingit taolist värki? Mis on kõige põnevam lugu mis teie endiga juhtunud on, või mida te kuulnud olete?

Kui juhtub see mida ei oskaks eluski ette kujutada, ehk kuidas üks väike beebigrupp ribadeks kiskuda

Posted on by
85

Paar nädalat tagasi juhtus meie beebigrupis suur tragöödia. Ühel hommikul nägin seinal kirja, et üks beebi on tõsiselt haige.

”Magamata öö Laps oksendas öösel mitu korda, tuli palavik, lihtsalt röökis, kutsusime kiirabi ja selgus, et lapsel kurk täitsa paistes, öeldi, et angiin. Saime ab Mees peab homme ära sõitma, niiet ma kakun juukseid ja olen ahastuse äärel”

Ja järgmisel hommikul oli kõik juba läbi.

”Kallid emmekesed! Te olete kõik mulle nii armsaks saanud, kuigi enamusi ma pole näinudki ja me pole tegelikult tuttavadki. Kõik see toetus, head, siirad sõnad ja soovid olid nii palju toeks ja aitasid lootust hoida viimase hetkeni, et (lapse nimi) saab kõik korda, aga – seda kõike oli ühe väikese inimese jaoks liiga palju ja meie pisikesest tütrekesest sai eile õhtupoolikul inglibeebi. Ma nüüd enam ei kuulu teie hulka, aga mul on siiski väga hea meel, et oli võimalus tuttavaks saada, mõnedega teist ka päris elus. Olite kõik mulle palju toeks. Aitäh Teile, siiralt. Hoidke oma pisikesi!”

Terve grupp oli shokis. Sajad emmed valasid päevade viisi pisaraid ja lihtsalt ei suutnud mõista seda ülekohut. Kaasa arvatud ka mina. Lihtsalt hoidsin oma Annukest ja nutsin. Tundsin end süüdi, et olen nii palju kurtnud ja mõelnud, et vahel raske on. Mida ma ulun, minu laps on vähemalt elus!

Üks emme tegi väikese ingli mälestuseks grupi ja korraldati kogunemine, et näidata Ingli emale, et oleme talle toeks! Korjati sildikesi heade soovidega, et see hiljem emale edastada. Põletati küünlaid, nii kohtumisel, kui ka kodudes, taevasse lasti ka laternaid, ning tehti pilte. Üritati emmele igati toeks olla. Terve grupp leinas koos temaga.

Ma ei tea mida sellisel puhul üks emasüda tunda võib, ja loodan, et ei pea mitte kunagi ka teada saama. Mitte ükski laps ei tohiks surra enne oma vanemaid.

Ja siis nädal hiljem – nagu välk selgest taevast. Beebi, keda me kõik taga oleme nutnud, pole päriselt olemas.

”Lehe adminnina avaldan teile ühe asja mida oleme emmedega uurinud ja puurinud.
Ei oskagi kuskilt alustada. Viimasel ajal on meie grupis juhtunud asi, mis niigi raputas gruppi korralikult. Nüüd peame kahjuks koos teatama veel ühe halva uudise. Mina meie lehe administraatorina teatan, et minuni on jõudnud täiesti usaldusväärne info, et kahjuks tüdrukut keda me leinasime- ei ole olemas. (lapse nimi) ei ole olemas. Teda pole surnud, sest teda pole ka sündinud. Olemas pole ka (ema nimi) ega (isa nimi). Kogu see elu, mida te seal näete on vale. Seda pole olemas. Teame, et see mida te loete- on uskumatu ja raputab meie gruppi uuesti. Uskuge meid palun. Palun ärge suhelge selle inimesega, ega jagage oma isiklikku infot temaga. On olemas (”ema” nimi), kes on 40 aastane, Ta on sündinud 1975 a. Ta on **** pärst naisterahvas, tal on poeg *******, kellele meie oktoobribeebid on teinud ülekandeid või kellelt saanud ülekandeid (kleitide eest). (”Ema” nimi) on antud politseisse 2014a sügisel beebipiltde varastamise ja enda lapsena esitamise eest. Isik, kelle lapse pilte ta varastas on teada. Selliseid inimesi, kellena meile esitleti, ei ole olemas, mitte kusagil ja see on tõendatud. Mitte kunagi ei ole ka üheski Tallinna haiglas ravil olnud (lapse nimi). Samuti on see tähtsamate asutuste poolt tõendatud. Tegu on tõsiselt haige inimesega, tõenäoliselt pole ta ohtlik, kuid olgem ettevaatlikud. Siis kui ta teatas meile, et ta pilte kasutati, siis jäi ta ise vahele võõraste piltide esitlemisega. Inimene, kelle pilte varastati on lubanud meil selle loo rääkida.”

Meie grupis on 1,5 aastat eksisteerinud inimene keda pole päriselt olemas!

Lahti läks täielik kaos. Järsku süüdistati ja kahtlustati kõiki. Kõik tundusid kahtlased. Paljud kartsid, et nemad on järgmised ohvrid, kelle beebi see segane niiöelda ”varastab”. Igal beebil oli ju oma album, kuhu emmed siis rahumeeli pilte ja videoid võisid laadida, nii palju kui kulub! Ei ole just väga raske üks album alla laadida ja siis järgmises grupis beebit enda oma pähe esitada. Lisaks siis veel emmede endi andmed, beebide andmed, endomondo jalutuskäikude marsruudid – kõik! Kõik mida olime arvanud, et näevad ainult usaldusväärsed emmed, kel kõigil samad rõõmud ja mured!

Tänasin jumalat, et ma pole facebookis enam eriti aktiivne, ega ole enam eriti oma andmeid, ega ka pilte seal jaganud.

Ja tagantjärele mõeldes on üpriski irooniline, et ta meile väitis, et keegi on TEMA beebist pilte varastanud…

Kuna ma jäin selle teema avastamisega üsnagi hilja peale, siis ei jõudnud ma enam kommentaare täielikult järgi lugeda (1 017 kommentaari), aga nii palju kui ma aru sain, siis too ”EMME” oli kõik välja mõelnud. Alates rasedusest, lõpetades oma uue 11.nädalase raseduse ja eelneva lapse kaotusega. Lisaks on tal peale selle konto veel oma 8 kontot, erinevate nimedega. Ja kõige haigem on see, et mitte keegi ei osanud mitte midagi kahtlustadagi. See ema ei käitunud mitte kuidagimoodi kahtlaselt, ega jäänud silma. Kõik kontod tunduvad täiesti reaalsed.

Ta oli mitmeid meie grupi emmesid petnud. Oli end neile sõbrannaks sokutanud, nendega pilte ja isiklikku infot vahetanud. Ma ei taha teadagi mitu uut elu tal oma arvutisse salvestatud on.

Mul on tegelikult temast kahju. Ja ma olen isegi veidikene rõõmus, et tegelikult pole see beebi surnud… Kasvõi siis sel põhjusel, et teda pole päriselt olemas, aga nohjah.

Kuna ma ei taha end selle teemaga väga siduda, jätan nimed, pildid jms avaldamata. Lihtsalt tahtsin selle kirja panna, sest tean, et siin käib lugemas väga palju noori emasid, kes on ka paljudes erinevates gruppides, ja panna kõigile teile südametele, et ärge usaldage inimesi, keda interneits kohtate!